|
 |
 |
 |
|
|
Peatükk "Sissejuhatus," raamatust Naised: Jumala salarelv, autor Ed Silvoso:
Üks meeliköitvamaid piiblisalme on Psalm 68:12, mis räägib häid sõnumeid kuulutavast naisteväest (NASB piiblitõlge ütleb: „Naisi, kes kuulutavad häid sõnumeid, on suur vägi“ ja viitab seejuures salmidele 2Ms 15:20 ja 1Sm 18:6; eestikeelne Piibel ütleb lihtsalt: “… heade sõnumite kuulutajaid on suur vägi.” Tlk). Huvitav ei ole mitte see, et naised evangeeliumi kuulutavad, vaid tõsiasi, et konkreetses olukorras on Isand nad kokku kutsunud selleks, et hävitada oma vaenlasi. Nad teevad nii head tööd, et kuningad ja armeed põgenevad täielikus segaduses, võimaldades naistel vaenlase leergi paljaks riisuda.
Käsitus jutlustavatest naistest äratab mõningais ringkondades vaidlusi, kuid pilt naisjutlustajaist, kes põrmustavad kurjusevägesid, on pehmelt öeldes uudne ja vastuoluline. Raske on ette kujutada sõdivaid naisi.
Ometi hõlmab esimene vaimne võitlus, mida Piibli alguses kujutatakse, naist ja kuradit (vt 1Ms 3:1–7). Nagu näha, ei olnud see mõeldud jääma vaid erandlikuks vahejuhtumiks, sest vahetult pärast nimetatud kohtumist kuulutab Jumal, et naine ja tema seeme jäävad alatiseks kuradi vastasteks (vt s 14–16).
Naise roll ühiskonnas, eriti aga koguduses on teema, mis tekitab kirglikku poleemikat, olles paljuski võimendatud ulatuslikust, sugupooli lahutavast sotsiaalsest ja vaimsest lõhest.
Oktoobris 1997 oli mul eesõigus osaleda Washingtonis Promise Keepersite korraldatud kampaanias Stand in the Gap (tõlkes: seisa müüripraos). Väga liigutav oli näha, kuidas Kapitooliumi ees olevasse parki kogunenud rohkem kui miljon meest ütlesid lahti minevikupattudest ja palusid väge tulevikuks.
Korraga ilmus Kapitooliumi parki väike rühm väga häälekaid naisi – ilmselt rahvusliku naisteorganisatsiooni National Organization for Women (NOW) liikmed. Nad heitsid endalt hilpe seljast ja hüüdsid meestele: „Vaatame, kui tõsiselt te seda religiooni võtate! Vaadake! Vaadake siia!“ Samal ajal andis NOW president Patricia Ireland ööpäevaringselt intervjuusid, seades parki kogunenud meeste motiive järeleandmatult kahtluse alla. Kontrast illustreerib valusalt sugupooltevahelise lõhe ulatust.
1. mail 2000 avaldas ajakiri Time artikli pealkirjaga „Jutlustaja tütar“, mis rääkis armastatud evangelisti Billy Grahami tütrest Anne Graham Lotzist. Artikli autor ütles, et paljud, kes pr Lotzi isa kogu südamest toetavad, seisavad tema tütre teenimistööle vastu ja mõningatel juhtudel ütlevad sellest järsult ära. Artikkel ütles, et 1988. aasta pastorite konverentsil „pöörasid paljud oma tooli ringi, et mitte istuda jutlustava naise poole näoga“. Pr Lotzi suust pärinevat ütlus: „Kui kellelgi on probleeme naistega teenimistöös, tuleb tal sellest rääkida Jeesusega. Tema on see, kes meid sinna pani.”
Olgu tegu naissoost desperaadodega Kapitooliumi pargis või sedavõrd muljetavaldavate soovituskirjadega naisjutlustajaga, nagu pr Lotz, puhub naiste tegevus kergesti kirgi lõkkele.
Olen sekulaarsel areenil näinud, kuidas feministid peavad meeste ja ühiskonnaga oma erasõda. Neid ajendab kirg, mitte veendumus. Nende motiiv on kättemaks, mitte lepitus. Neid võitlejaid võib alati ära tunda haavatuist, keda nad endast ridamisi maha jätavad.
Siis olen ma näinud sügavalt pettunud naisi koguduses, kes on uskunud, et Jumal on neid teenistusse kutsunud, kuid just eriti mehed pole nende kutset tunnustanud. Mõned neist on muutunud religioosseteks feministideks. Oma haavatud olekus esitavad nad oma veendumusi liiga jõuliselt ja põhjustades aina uusi kannatusi, nad lõppkokkuvõttes pigem suurendavad ühiskonna vaevade hulka.
Teisalt aga on maailm palju parem paik selliste ikoonide tõttu nagu ema Teresa. Kahjuks keelduvad feministid teda tunnustamast, kuna ta koos nendega relvile ei tõusnud. Samuti vaatavad nad ülalt alla naistele, kes seavad elus esikohale kodu ja emaduse ning end seejuures veel hästi ja rahuldatuna tunnevad.
Käimas on vaimne kodusõda. Ehkki need, kes tuld annavad, moodustavad rahvastikust vaid tibatillukese osa, on kõmmutamine vali ja kuulid tabavad hulka süütuid kõrvalseisjaid. Kirjutasin käesoleva raamatu selleks, et vaimsesse kodusõtta tõmmatud mehi ja naisi julgustada.
Minu soovituskirjad on väga otsekohesed: ma armastan Jumalat. Ma austan mehi ja naisi ning tahan, et maailm võidetaks Kristusele. Olen pühakirja õpilane, kes on jäägitult pühendunud Jumala kogudusele.
Ma sündisin ja kasvasin üles tugevalt meestekeskses Argentinas. Juba varasest east olin teiste poiste ja meestega väga tihedalt seotud. Mu isa oli mu parim sõber, mu onud mu mentorid ja nõuandjad ning onupojad mu lapsepõlvesemud. Onupoegadega me ehitasime puude otsa onne, ratsutasime, mängisime jalgpalli, astusime sõjaväkke ja käisime koos koolis ning juhtisime aktsiaseltse. Ma olen end meestega lävides alati hästi tundnud.
Naiste poolelt oli mul armastav ema ja õde (vendi mul pole) ning meie lähedal elas viis tädi. Itaalia-hispaania perekonnas on mõistel ’lähedus’ palju intensiivsem tähendus kui teistes kultuurides. Kui ütlen, et olime lähedased, siis tähendab see väga lähedast suhet. Kuulates nende vahetuid jutuajamisi ja nähes nende käitumist ning reaktsioone, avas seesama lähedus mulle eesõiguse akna naiste maailma.
Olen olnud üle 40 aasta abielus imelise naise, Ruthiga. Meil on neli kallist tütart ja praegu, selle raamatu kirjutamise ajal, seitse tütretütart. Ruthiga kõrvu käies on mul olnud võimalus sügavamalt mõista, mis on naine. Ta on viinud mind käekõrval läbi selle, mis minu kui tüüpilise meesterahva jaoks on kui üks salapärane labürint. See on olnud ja on ka edasi üks rikastavamaid kogemusi.
Koos oleme näinud oma tütreid sirgumas imikutest väikesteks tüdrukuteks, noorteks neidudeks ja täiskasvanud naisteks. Oleme näinud nende esimesi samme nii elus kui teenimistöös. Vanematena oleme alati uskunud, et peame andma oma lastele kaasa kaks asja: jalad, millel seista ja tiivad, millega lennata. Nüüd lendavad nad nii kõrgel, et on sageli meile endilegi nõuandjateks. Viimasel ajal on meil olnud oma mugavalt vanavanemakohalt võimalus jälgida meie kuue tütretütre esimesi samme. Nende tee, nagu ka nende emade tee enne neid, on täis väljakutseid, kulgedes üle rõõmu mäetippude ja kurbuse orgude.
Olen täiesti veendunud, et naised on erakordsed olendid ja nende Jumalast antud potentsiaal kaugelt üle selle, millest meil seni aimu on olnud. Kuid samas olen ma teadlik ka sellest, et naiste tee ei ole kergete killast. Ma tahan, et mu tütardel ja tütretütardel läheks hästi. Ma tahan, et kõigil naistel läheks hästi!
Mida ütleb Jumal naise rolli ja positsiooni kohta ühiskonnas ja koguduses? Tema on see, kes meid lõi, meheks ja naiseks. Tema on see, kes käskis meil abielluda ja hoida teineteise poole, kuni oleme üheks saanud.
On ka teisi küsimusi. Mida on Ta varunud meile selleks, et me tuleksime toime sugupoolte sõja haavade ja valudega? Milline sõnum on Tal naistele, kes on ahistatud ning meestele, kes on segaduses ja frustreerunud?
Oma küsimustele pühakirjast vastuseid otsides leidsin, et Jumal on sügavalt huvitatud meeste ja naiste leppimisest kõigepealt Tema ja siis üksteisega. Arusaadavalt pole Ta ei feminist ega vagatseja. Me teame, et Ta on nii mees- kui naissoost, sest Ta lõi mehe ja naise seda duaalset olemust peegeldama (vt 1Ms 1:27). Ta on lepituse poolt ja Tema plaanid näevad ette, et mehed ja naised teenivad ennenägematus ülemaailmses hingedelõikuses kõrvuti.
Samuti kavatseb Jumal kasutada naisi samas reas koos meestega üllatusrünnakus, mis purustab Saatana pea, kui tuleb aeg kõik viimseni Jeesuse jalge alla panna.
Naised on lummavad. Eeva loomine kroonis jumaliku loovuse kõige pingelisemat perioodi planeedil Maa. Viis, kuidas Jumal seda tegi, näitab, et naised on kahekordselt vääristatud ja et selline täiustamine on paljuski seotud Jumala plaaniga nende jaoks lõpuaegadel.
Nüüd võib Jumal iga hetk anda käsu ja terve vägi naisjutlustajaid teevad Talle imesid, üllatades kõiki, eriti aga kuradit ennast. Senikaua jätkab Jumal sugupoolte taastamist, et nad oleksid kõike, mida Ta on neile määranud. Loe ja ole julgustatud!
|
|
|
|
|
|
|
|
Muuda tellimust 
