|
 |
 |
 |
|
|
Peatükk "Jumal, kes on rohkem kui küllaldane," raamatust El Shaddai, autor Kenneth E. Hagin:
1. peatükk
Jumal, kes on rohkem kui küllaldane
Et ta minusse on kiidunud, siis ma päästan tema; ma ülendan tema, sest ta tunneb minu nime!
Ta hüüab mind appi ja ma vastan temale; mina olen ta juures, kui ta on kitsikuses, ma vabastan tema ning teen ta auliseks!
PIKA EAGA MA TÄIDAN [rahuldan] TEMA ja annan temale näha oma õndsust [päästet]!
— Laul 91:14-16
Kui Aabram oli üheksakümmend üheksa aastat vana, siis Jehoova ilmutas ennast Aabramile ja ütles temale: “Mina olen kõigeväeline Jumal, käi minu palge ees ja ole vaga!”
— 1 Moosese 17:1
Kui Jehoova Jumal ennast Aabramile ilmutas, siis heebrea keeles ütles Ta tegelikult seda: “Mina olen El Shaddai...”
El Shaddai on üks seitsmest lepingunimest, mille läbi Jumal ennast Iisraelile ilmutas. Heebrea keeles tähendab El Shaddai “Kõigeks piisavat Jumalat” või “Jumalat, kes on rohkem kui küllaldane”.
King James Version’i (ja ka eestikeelse Piibli) tõlkijad on El Shaddai tõlkinud “Kõigeväelise Jumalana”. Mulle meeldib see. Kui Ta on kõigeks piisav, siis on Ta ka kõigeväeline: see, kes on rohkem kui küllaldane.
Läbi terve Vana Testamendi avaldas ja ilmutas kõigeväeline Jumal ennast kui Jumal, kes on rohkem kui küllaldane.
Ta on Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi Jumal. Ta ütles Aabrahamile: “Sa pead teadma, et su järglased on võõrastena maal, mis ei ole nende oma; nad tehakse orjadeks ja neid vaevatakse nelisada aastat. Aga ka rahvast, keda nad orjavad, ma karistan, ja selle järele nad tulevad ära suure varandusega” (1. Mo. 15: 13,14).
Möödus nelisada kolmkümmend aastat. Jumal astus esile ja rääkis mehega, kelle nimi oli Mooses, kes juhtis Iisraeli lapsed Egiptusest välja.
Ent kui nad juba olid minemas, paadutati vaarao süda. Ta läks neile ühes oma sõduritega järele, kavatsedes nad uuesti vangi võtta ja taas oma orjadeks teha.
Iisraeli lapsed seisid Punase mere kaldal ja kisendasid: “Mida me nüüd teeme? Mida me nüüd teeme?” Nende taga olid egiptlased ja nende ees Punane meri. Ühel pool neid lasus kõrb ja teisel pool kõrgusid mäed.
Siis Jumal, kes on rohkem kui küllaldane, rääkis Moosesega ja ütles: “Siruta oma kepp välja!” Kui Mooses nõnda tegi, lõhenesid Punase mere veed piisavalt kauaks, nii et Iisraeli lapsed said kuiva maad mööda üle minna. Nad olid pääsenud!
Kui Egiptuse armee püüdis neile järgneda, uppusid nad meresügavusse.
Üks moodne jutlustaja kirjutas: “Tegelikult ei olnud see mingi eriline ime. Selles kohas, kust nad läbi kahlasid, oli vesi vaid pahkluudeni.”
Seda lugedes ma mõtlesin: “Taevane arm! See vaene narr mõtleb, et terve armee uppus pahkluu sügavusse vette! Kui terve armee oleks uppunud pahkluudeni ulatuvasse vette, siis oleks see olnud veel suurem imetegu!”
Küsimus ei ole selles, kas nad uppusid pahkluudeni ulatuvasse vette või mitte, vaid asi on selles, et Jumal lõhestas veed ja Iisrael läks kuivijalu läbi mere. See sündis just nii, nagu Piibel ütleb selle sündinud olevat. Jumal lõhestas Punase mere.
Kui Iisraeli lapsed õnnelikult teisele kaldale jõudsid, võtsid naised välja oma muusikariistad ja hakkasid laulma ning tantsima. Laulus, mille Jumala Vaim neile andis, oli öeldud: “...vood TARDUSID mere südames!” (2. Mo. 15:8)
“Tardunud” vesi on külmunud vesi. Jumal pani vee mõlemal pool müürina seisma. Ta külmutas veed. Ja Iisraeli lapsed läksid kuiva mööda läbi mere. Taas öeldi Sõna ja veed said jälle üheks. Ta on rohkem kui küllaldane!
Kui Iisraeli lapsed jõudsid lõpuks Kaananimaale, sattusid nad teistlaadi raskustesse. Ühel päeval pidasid nad oma vaenlaste vastu otsustavat lahingut. Juba pimenes. Kui oleks saabunud öö, oleksid nad võinud kaotada. Siis Joosua, nende juht, palvetas, et päike ja kuu püsiksid taevas paigal (Joosua 10:13).
Ja Jumal peatas kogu universumi, sest üks jumalamees palvetas! Jumal võis seda teha, sest Tema on kõigeväeline Jumal – kõigeks piisav Jumal – Jumal, kes on rohkem kui küllaldane!
Läbi terve Vana Testamendi me näeme seda Jumalat, kes on rohkem kui küllaldane, ennast meeste ja naiste eludes avaldamas, olid nad siis patriarhid, prohvetid, preestrid või kuningad.
Me näeme Eeljat Karmeli mäel palvetamas ja Jumala tuld langemas taevast ning söömas ära põletusohvrit. Baali prohvetid said lüüa (1. Kuningate 18). Tema on Jumal, kes on rohkem kui küllaldane!
Me näeme Taaveti sõjakangelasi ja mõtleme, et loeme üliinimeste kangelastegudest. Kuigi nad tegid üleloomulikke vägitegusid, ei saanud nad ise surma ega ka haavata. Nad võitsid oma vaenlased, sest nende üle oli Jumala vägi. Tema on Jumal, kes on rohkem kui küllaldane, isegi keset sõda!
Tulles Uue Testamendi juurde, me näeme Jeesust tegevusväljale ilmuvat ja kuulutavat: “Kes mind on näinud, see on näinud Isa!” (Jh. 14:9). Ta ütles juutidele: “Aabraham, teie isa, hakkas rõõmutsema, et tema saab näha minu päeva. Ja ta nägi seda ja oli rõõmus!” (Jh. 8:56)
Nemad vastasid: “Sa ei ole veel viiskümmend aastat vana ja oled näinud Aabrahami?” (s. 57)
Jeesus ütles: “Enne kui Aabraham sündis, olin mina!” (s. 58)
Jumal ilmutas end Vanas Testamendis Moosesele kui suur Jumal MINA OLEN. Jeesus püüdis selgitada juutidele: “Mina olen see Jumal. Just praegu te näete enese ees Jumalat.” Isand Jeesus Kristus tõestas oma maapealse eluga, et Tema on suur Jumal MINA OLEN. Ta on rohkem kui küllaldane!
Me näeme Jeesust ja Ta jüngreid ühes rahvahulgaga kõrbes. See oli siis, kui ta kõneles jutluse, mida meie kutsume “Mäejutluseks”. Inimesed olid mitu päeva olnud ilma toiduta ja näljast peaaegu nõrkemas. Jeesus käskis oma jüngreil anda rahvahulgale süüa.
“Aga meil ei ole midagi,” vastasid nemad. Nad vaatasid otsivalt ringi, aga leidsid vaid ühe poisikese, kes pakkus neile oma lõunat: viite odraleiba ja kahte väikest kala (Johannese 6:9).
Jeesus käskis neil asetada inimesed rühmadena maha istuma. Ta võttis poisikese lõuna ja toitis enam kui viite tuhandet inimest. Ta on rohkem kui küllaldane!
Üks kuulus moodne jutlustaja ütles: “Tegelikult ei ole see mingi ime. Peale kõige muu olid leivapätsid tol ajal suuremad kui nad on tänapäeval.
Aga ta unustas, et see oli vaid ühe poisikese lõuna.
Kui Jeesus ilmub tegevusväljale, on Ta rohkem kui küllaldane!
Me näeme Jeesust koos emaga ühes pulmas Kaanas Galileas. Ema ütles Talle, et neil on vein otsa saanud ja ta andis teenijatele järgmise juhtnööri: “Mida tema teile iganes ütleb, seda tehke!” (Jh. 2:5)
Jeesus käskis neil veeanumad veega täita, ammutada neist ja viia pidukorraldajale. Selleks ajaks, kui nad sinna jõudsid, oli vesi muutunud veiniks ja pidukorraldaja hüüatas: “Sina oled hoidnud hea veini siitsaadik!” Tema on rohkem kui küllaldane!
Me näeme Jeesust lähenemas Naini linnale ja leidmas matuserongkäigu linna väravaist väljumas ning kalmistule suundumas. Surnu oli lesknaise ainuke poeg. Seepärast peatas Jeesus, Tema, kes on rohkem kui küllaldane, matuserongkäigu, astus puusärgi juurde ja käskis noormehel üles tõusta. Ta tõusis ja Jeesus andis ta oma emale tagasi. Ta on rohkem kui küllaldane!
Ühel päeval saadeti Jeesusele sõna, et Ta sõber Laatsarus on suremas, aga Jeesus viivitas meelega veel paar päeva, enne kui alustas teekonda Betaaniasse.
Kui Marta sai teada, et Ta on tulemas, jooksis ta Temale vastu ja ütles: “Isand, kui Sa oleksid siin olnud, ei oleks Laatsarus surnud!”
Jeesus ütles: “Sinu vend tõuseb üles!”
Marta vastas: “Me teame, et ta üles tõuseb ülestõusmises viimsel päeval!”
Jeesus ütles: “Mina olen ülestõusmine ja elu.” Seejärel Ta ütles: “Viige mind ta haua juurde!”
Laatsaruse ihu oli pandud koopasse, mille avausel lasus kivi.
Kui Jeesus käskis neil kivi ära veeretada, siis nad protesteerisid. “Ei,” ütlesid nad, “on neljas päev ja ta haiseb juba.” Aga ometi nad täitsid Ta käsu.
Jeesus ütles: “Laatsarus, tule välja!” Ja Laatsarus tuli välja, jalust ja käsist mähkmetega mähitud. Jeesus ütles neile: “Päästke ta lahti ja laske ta minna!”
Jumal, kes on rohkem kui küllaldane, on suurem kui surm!
Ühel päeval nägi Jeesus Jeeriko ligidal tee ääres istumas pimedat kerjust, kelle nimi oli Bartimeus. Kui Bartimeus kuulis, et Jeesus Naatsaretlane on tulemas, hakkas ta kisendama: “Jeesus, Taaveti poeg, halasta minu peale!” (Markuse 10:47)
Jeesus jäi seisma ja ütles: “Mis sa tahad, et ma sulle teeksin?” Ja Bartimeus vastas: “Rabunii, et ma jälle näeksin!”
Ja au olgu Jumalale, Ta oli rohkem kui küllaldane!
Tihtipeale me tahame kõike asjad minevikku üle kanda. Me räägime: “Oo, küll siis olid aulised ajad. Jumal tegi siis selliseid suuri asju. Kas see ei ole imeline?”
Või siis me tahame hüpata olevikust üle ja rääkida sellest, mis meil saab olema, kui me kõik kord taevas oleme. “Ühel päeval on kõik möödas,” ütleme. “Ühel päeval jätan ma selle pisarateoru maha, kus ma rändan nagu kerjus, läbi kuumast, läbi külmast...”
Kui me usume Jumalat, võivad asjad PRAEGU teiseks saada. Kui me usaldame Teda, muutuvad asjad SIIN. Tema on Jumal, kes ON rohkem kui küllaldane.
Tema ON kõigeks piisav. Ta ei ole vaid eilse Jumal. Tema on PRAEGUSE Jumal. Ta ei öelnud: “Ma olen Jumal, kes OLI rohkem kui küllaldane. Ei! Ja Ta ei öelnud ka: ”Ma olen Jumal, kes SAAB OLEMA rohkem kui küllaldane." Vaid Ta ütles: “Mina OLEN El Shaddai.”
Kuna see oli Jumala taevane plaan, võttis Jeesus enese peale meie patud ja haigused. Ta andis enese patuste inimeste kätte, kes naelutasid Ta ristile ja Ta heitis hinge.
Jeesust ei saadud tappa enne, kui Ta tehti meie eest patuks. Ta võttis meie koha. Ta pidi minema meie eest alla kannatuste vangikotta (põrgusse), sest Ta oli meie asemik.
Ma olen kindel, et kõik põrgu kurjusejõud tormasid rõõmutsedes mööda põrgu tänavaid edasi-tagasi ja hüüdsid: “Me oleme saanud kätte Jumala Poja! Me oleme nurjanud Jumala kava!”
Aga kolmanda päeva hommikul ütles Jumal, kes on rohkem kui küllaldane: “Aitab! Ta on täitnud kohtu nõuded.”
Surm on vaenlasest. Jumala Sõna ütleb, et seni, kuni Jeesus polnud üles tõusnud, kuulus surma võim Saatanale.
Aga Jeesus võitis surma. All põrgus raputas Ta eneselt maha valitsused ja võimud, tehes nad avaliku pilke aluseks ja võidutsedes nende üle (Kl. 2:15). [Hiljem ütles Ta Johannesele Patmose saarel: “Mina olen Elav; ma olin surnud, ja vaata, ma olen elav ajastute ajastuteni, ja minu käes on surma ja surmavalla võtmed!” (Ilm. 1:18)]
Üles tõustes läks Ta hauast läbi ja võttis oma ihu.
Kui Maarja jõudis hauale, kavatsedes lõpetada balsameerimist, leidis ta surnukeha kadunud olevat. “Kuhu sa ta oled pannud?” küsis ta mehelt, kelle arvas aedniku olevat.
Kui Ta vastas, tundis Maarja ära, et see oli Jeesus, ülestõusnud Isand. Ta sirutas oma käe, et Teda puudutada.
Kuid Jeesus ütles: “Ära puuduta mind, sest ma pole veel üles läinud oma Isa juurde! Kuid mine mu vendade juurde ja ütle neile: Mina lähen üles oma Isa ja teie Isa juurde ja oma Jumala ja teie Jumala juurde!” (Jh. 20:17)
Kui Jeesus läks üles taevasse, siis läks Ta omaenese verega taevase pühamu kõige pühamasse paika, esitamaks seda igavese ohvrina meie eest.
Siis pöördus Ta tagasi maa peale ja ütles oma jüngritele: “Rahu olgu teile!”
Jüngrid kohkusid. “See on vaim,” arvasid nad.
Jeesus vastas: “Vaadake mu käsi ja jalgu, et mina see olen! Katsuge mind kätega ja nähke, sest vaimul ei ole liha ega luid, nõnda nagu te näete minul olevat!” (Luuka 24:39)
Ta oli juba esitanud oma kalli vere taevas. Nüüd võisid nad Teda puudutada.
Tänu Jumalale, Ta on kõigeväeline Jumal. Tema on kõigeks piisav. Tema on Jumal, kes on rohkem kui küllaldane.
|
|
|
|
|
|
|
|
Muuda tellimust 
