Peatükk raamatust "Jumala südame järgi. Taavetite põlvkonna sünd"

Peatükk "Põlvkond Jumala südame järgi," raamatust Jumala südame järgi. Taavetite põlvkonna sünd, autor Mike Bickle:

Kuningas Taavet on olnud juba tuhandeid aastaid mõistatuseks, müsteeriumiks ja pühaks saladuseks. Ta elu tekitab Piibli õpilastes hämmastust, ajab neid kimbatusse ja teeb alandlikuks. Paljudele jääb arusaamatuks, kuidas sai üks inimlikele nõrkustele sedavõrd aldis mees nii paljust nii kergelt pääseda ja säilitada seejuures veel Jumala eriline soosing. Ta oli ühtaegu karjane, psalmist, kuningas, valetaja, mõrvar ja abielurikkuja. Kuid mis kõige tähtsam – ta oli ainus mees terves Piiblis, keda on nimetatud Jumala südame järgi meheks. Kas on päikese all üldse jahmatavamaid sõnu kui need kolm? Inimene – madal ja sageli, nagu me kõik, kahtlusi ning pattu täis – ja ometi valis Jumal just tema ning nimetas ta oma südame järgi meheks. Milline vapustav, peaaegu et käsitamatugi kompliment!
Kuid nende sõnadega avas Jumal ühe suure ukse kõigile inimestele sellel planeedil, et meist võiksid saada, nagu Taavetist, Jumala südame järgi mehed ja naised. Meil on samasugune võimalus nagu sellel ammusel kuningal saada endale süda, mis peegeldab Jumala enda südant, tundeid ja loomust. Meie Isa ei suhtu kellessegi eelarvamusega. Ta ei teinud kuningas Taavetit suureks, et panna ülejäänud maailm tundma end läbikukkujana. Pigem pakub Ta meile samu võimalusi ja õnnistusi, mida kõigile teistelegi meestele ja naistele läbi ajaloo. Kuid enamik inimesi ei jõua elu jooksul ligilähedalegi sellisele südamele, nagu oli Taavetil. Nende elu möödub komistades ja heitlustes, nad ei jõua kunagi Jumala südame tundmiseni ega saa ka seetõttu muudetud.
Üheks kristliku ajaloo suurimaks pähkliks on olnud küsimus: “Millega teenis Taavet Jumalalt sellise austusavalduse? Mis eristas teda teistest jumalakartlikest meestest ja naistest?” Usun, et Jumal vastab sellele küsimusele praegu rohkem kui kunagi varem. Sest tegelikult ei olnud see Taaveti sõnakuulelikkus, mis tõi talle sellise soosingu. Tähelepanelikum uurimine näitab, et ta polnud põrmugi kuulekam kui näiteks Mooses või teised prohvetid. Eheda sõnakuulelikkuse musternäidet tasuks otsida hoopis Taanieli elust.
See ei olnud ka Taaveti igatsus Jumala imettegeva väe järele, mis tegi ta nii eriliseks. Eelija ja Eliisa elus ilmnes palju rohkem väeavaldusi.
See polnud ka tema hiilgav sõjaline edu. Selleski polnud midagi ainulaadset. Ka Joosua oli oma sõjateedel tähelepanuväärselt edukas, ometi ei nimetatud teda Jumala südame järgi meheks.
Mis siis tegi Taavetist selle ainsa inimese, keda Jumal nimetas oma südame järgi meheks? Mida meil on temalt õppida? Milline eriline omadus tema loomuses on see, mille poole meil tasuks püüelda, kui tahame saada Jumala südame järgi inimesteks?
Vastuses on vägi muuta kogu su ettekujutust Jumalast, sinu suhtumist Temasse, endasse ja oma saatusesse Temas. See, mis eristas Taavetit kui Jumala südame järgi meest, oli tema järeleandmatu kirg otsida ja mõista Jumala tundmusi. Usun, et see ongi eristavaks teguriks ükskõik kelle – minu või sinu või kelle iganes – elus, kes soovib endale samasugust südant nagu Jumalal. Ühel päeval on kogu ülemaailmne kogudus selles mõttes nagu Taavet – määratu inimhulk, kes ülistab, teenib ja armastab Jumalat üha kasvavas teadlikkuses Tema tunnetest ja soovidest. Me mõistame ja peegeldame, nagu Taavet, Jumala südant viisil, mida inimkond on harva näinud.
Usun, et me elame põlvkonnas, kes näeb Isanda tagasitulekut, põlvkonnas, kellele vaadates ütleb Jumal: “Nad on Minu südame järgi inimesed.” Ta otsib südame põhjani kiindunud kummardajaid, kes mõistavad Ta tundeid. Jeesus ütles: “Kuid tuleb tund ja see ongi juba käes, et tõelised kummardajad kummardavad Isa vaimus ja tões, sest Isa otsib neid, kes teda nõnda kummardavad” (Jh 4:23). Vaimus kummardamine tähendab kummardamist kogu südamest ja täielikus andumuses. Võrdle seda enamiku inimeste kummardamisega, kes piirduvad vaid jäiga, ahta välise vormi ja religioossete rituaalidega. Tõelist kummardamist ei näe maa peal just tihti. Kummardada, teenida ja armastada Teda nii, nagu on tegelikult õige ehk Jumala viisil nõuab enamat kui see, mida näeme pühapäeva hommikuti või kolmapäeva õhtuti. Tões kummardamine tähendab rohkemat kui vaid õigete laulude laulmist või õiget kehaasendit, see tähendab mõista tõde Jumala südamest ja loomusest. Kummardamine ei ole kahekümne minutine lõik koguduse jumalateenistusest, vaid Jumalaga teatud viisil suhtlemise elulaad. Vaadates aga tänapäeva Kristuse ihu, näeme, et religioon on meile Jumala südame kohta valetanud. See on takistanud meid väljendamast oma armastust Tema vastu viisil, mida me loomu poolest igatseksime. Jumala isikust tulvavad meie suunas võimsad kiindumuse jõed, kuid meie tilgutame Talle vastu vaid rituaale ja kiretut kummardamist. Kui Jeesus ütles Johannese 4:23, et Jumal otsib kummardajaid, viitas Ta Jumala südames lõõmavale määratule, metsikule igatsusele. See armastus otsib armastajaid, kes vastaksid Ta kirele, kes mõistaksid Ta armastust ja kummardaksid Teda, olles läbi imbunud igatsusest, mis Tal meie vastu on. Seda tähendabki olla tõeline kummardaja. Taavet oli selline mees. Ja meie peame olema tema sarnased.
Me vaatleme käesolevas raamatus Taaveti elu, mis kujutab endast jumalikku mudelit lõpuaja kogudusele. See näitab teed pühasse kirge ja andumusse, mis muudab me südant viisil, nagu me pole osanud ettegi kujutada ning varustab kogudust ajaloos seninägematu tugevuse ja väega. Miljonid inimesed on selleks muutuseks valmis ja küpsed. Paljud on juba asunudki teele, avastamaks Jumala südant. Võib-olla oled sina üks neist, võib-olla aga kuuled neist asjust alles esimest korda ja su süda põleb sees, mõeldes võimalusele saada just niisuguseks inimeseks, nagu Isand sinult ootab. Luba ma julgustan sind – sa võid saada samasuguseks Jumala südame järgi meheks või naiseks nagu Taavet. Jumal on tõstmas üles usklikke ja andmas neile samasugust südant nagu oli Taavetil. Ning kui kõik on öeldud ja tehtud, on meist saanud Jumala südame järgi kogudus. Alustagem siis teekonda sellesse, kuidas.

Jumalale meelepärane

Mida tähendab olla Jumala südame järgi mees või naine? Mida nägi Kõigeväeline Jumal ühes Petlemma-tagustel karjamaadel isetehtud kitarri mängiva karjapoisi südames, mis äratas Temas niisugust tähelepanu? Ühele vastusele ma olen juba vihjanud, kuid Taaveti elu jumalikul mudelil on kolm tahku, mis ongi käesoleva raamatu teljeks.

1. Taavet oli pühendunud kuuletuma Jumala südame korraldustele.
Panin selle esimeseks mitte selle tähtsuse tõttu, vaid kuna see on enim levinud ja kõige kergemini äratuntav õppetund, mida jutlustajad Taaveti elust järeldavad. Olen kuulnud aastate jooksul paljusid mehi ja naisi õpetamas, et siin peitubki võti, kuidas olla Jumala südame järgi inimene, ning kuigi osaliselt õige, pole see ometi kogu tõde. Taaveti sõnakuulelikkus on selgelt nähtav nii Laulude raamatus kui mujalgi. Kuid see on vaid üks aspekt sellest, mida tähendab olla Jumala südame järgi rahvas. Meil tuleb vaadata sügavamale.
Ärgem eksigem: Jumalale kuuletumine on otsustava tähtsusega. Jeesus samastas kuuletumise armastusega (Jh 14:23). Taavet näitas Jumala korralduste hoolsal järgimisel üles suurt visadust, otsusekindlust ja siirast pühendumust. See igatsus lihvis ja kujundas ta südant palju aastaid. Ent täiuslikust sõnakuulmisest oli ta kaugel. Tema siiraste kavatsuste ja tegelikkuse vahel oli sageli haigutav kuristik. Teisisõnu eksis ta oma elus üsna mitmel korral ja vahel päris rängaltki. Ometi jäi ta seejuures endiselt Jumala südame järgi meheks. See peaks küll su südame kiiremini põksuma panema! Mida see meile ütleb? Aga seda, et Jumala südame järgi inimeseks olemine tähendab enamat kui ainult sõnakuulelikkust. See hõlmab ka su südame hoiakut Jumala ees. Jumal arvestas Taaveti siiraste kavatsustega ka siis, kui ta suured nõrkused juhtisid teda valede otsusteni.
Samamoodi vaatab Jumal ka meile. Meie siiras tahe kuuletuda on Jumalale väga tähtis. Ta paneb tähele mitte üksnes me väliseid tegusid, vaid ka meie igatsusi. Meie mõtleme sageli nii, et kui me ehedad kavatsused otsekohe vilja ei kanna, siis on need väärtusetud. Religioosne traditsioon on meile õpetanud, et ainult küps armastus Jumala vastu on õige armastus. See ütleb, et kui armastus on veel ebaküps, on see võlts ja silmakirjalik, ning süüdistab noori kristlasi vusserdamises.
See on kohutav vale, mis röövib inimestelt kindlustunde ja väärikuse. Tõele au andes alustame ju kõik ebaküpse armastusega. Elu on pikk, sest küpsusesse kasvamine nõuab aega – sageli kauem, kui see meile meeldiks. Oled sa pannud tähele, et inimesed ei lähe pärast Jeesuse vastuvõtmist kohe taevasse? Küpsusesse jõudmine tahab aega, kuid siiras armastus on olenemata küpsusastmest Jumala silmis alati ehtne. See läheb arvesse! Jumal ei pidanud Taavetit silmakirjalikuks, kui ta armastus oli veel nõrk ja välja arenemata ning nii ei pea Ta meidki silmakirjalikeks. Meie jõudmine küpse armastuse ikka võtab kuid, aastaid, isegi aastakümneid, ja selle tulemused saavad nähtavaks omal ajal, koos sellekohase viljaga. Jumal oma kannatlikkuses näeb palju kaugemale kui meie.
Enamik inimesi materdab end oma nõrkuste pärast, kuid Taavet nägi Jumala südant selgemini kui enamik Vana Testamendi jumalasulaseid või tänapäeva kristlasi. Ta mõistis, et ta südamest tulev kindel tahe kuuletuda ja armastada on Jumala silmis väga väärtuslik – isegi, kui ta vahel eksib. Taaveti nõrkused olid mõnikord kogu rahvale avalikud, jõudes koguni Piibli veergudele. Ometi oli tal ebatavaline võime jääda kõigutamatult Jumala ette ja öelda: “Ma olen üks Su lemmikuid. Sa armastad mind ka siis, kui mul ei lähe kõige paremini. Ma olen üleni Sinu.” Selline siiras ja kindlameelne otsus armastada Jeesust ka keset oma nõrkusi moodustab lõviosa Jumala südame järgi inimeseks olemisest. Meie suutlikkus kuuletuda kasvab koos ajaga, Jumala suhtumine meisse aga ei sõltu ainult meie sõnakuulmisest.

2. Taavet oli Jumala tundmuste õpilane.
Taavet läks siirast kuuletumissoovist kaugemale, temast sai Jumala tundmuste õpilane. Ta tahtis teada, millised imelised, rõõmsad ja hirmuäratavad asjad täitsid Jumala südant. Sõjamehe ja kuningana oli tal palju kohustusi ja väljakutseid, kuid oma põhilise hingejõu kulutas ta Jumala loomuses põlevate tundmuste mõistmisele. Ta oli ainulaadne kuningas, mees, kes veetis oma päevi uurides Jumala südant ja vaadeldes Ta lõõmavate soovide ilu. See – ja mitte mõni käsumeelsusest lähtuv impulss – toitiski Taaveti sõnakuulelikkuse tuld. Tal oli ebatavaline nälg Jumala tundmuste ja südame mõistmise järele, mistõttu omandaski ta selle Igavese Olendi tundmuste, kirgede ja kavatsuste erilise tundmise. Taavet oli Vanas Testamendis kahtlemata kõige väljapaistvam Jumala tundmuste õpilane. Ta oli Jumala armastuse ja lembuse uurija; tema igapäevaseks leivaks oli ta vaibumatu kirg Jumala südame keskse lõõma järele.
See ongi võti, ainus liikumapanev jõud, mille ajel Taavet tegutses. Ja kui me tahame käia tema jälgedes ning mõista Jumala südant, peame ka meie jagama samasugust sisemist tungi. Jumala armu ja võidmise kaasabil peavad meistki saama Jumala südame uurijad. Peame kogu hingest ihkama teada, mida Jumal tunneb ja mis Teda puudutab. Avastades Jumala südame kohta samu tõdesid, mida Taavetki, leiame ka meie end elamas samasugust elu nagu tema ja täitmas oma põlvkonna jumalikku kutsumist.
Püha Vaim ilmutab neid asju praegu inimestele üle kogu maa. Ta võtab selle, mida Taavet nägi Jumala südames, ühendab selle kõigega, mida Jeesus ilmutas Isa südame kohta Uues Testamendis, ning kutsub sellega Kristuse ihus esile plahvatusliku ilmutuse kasvu Jumala südames valitsevatest tundmustest. Inimesed kuulavad seda sõnumit ja neis tärkab kaljukindel soov saada samasuguseks Jumala tundmuste õpilaseks nagu Taavet. See selgitab, miks inimesed üle maailma igatsevad praegu kogeda Jumalat sügavamalt kui paljudes kogudustes ollakse harjunud. Hiljem räägime sellest ka pikemalt. Praegu tuleb meil aga meeles pidada, et Taavet oli Jumala südame järgi mees peaasjalikult tänu oma püüdlustele mõista Jumala tundmusi – ja sama kehtib ka meie kohta.

3. Taavet soovis kogu südamest näha Jumala väe ja tõotuste täielikku vallandumist oma põlvkonna keskel.
Taavet keeldus leppimast vähema kui kõrgeimaga, mida Jumal talle tema päevil võis anda. Ta ei tunnistanud end oma nõrkuste tõttu kunagi kõlbmatuks, vaid võitles järelejätmatult Jumala väe vabanemist eest oma põlvkonnas. Ta oli näinud Jumala kirglikkust oma rahva vastu ja veendunud, et Isand on valmis vabastama oma väge kogu Iisraeli rahva hüvanguks tervikuna. Taaveti päevil väljendus Jumala vägi sageli sõjalistes suursaavutustes. Seega tähendas sisenemine kõigesse, mida Jumalal oli tema põlvkonnale anda, sõjalisi vallutusi. Sama põhimõte kehtib ka täna, ehkki see ei väljendu enam otsese sõdimisena. Kuid nagu Taavet, nii peame ka meie keelduma tagasi tõmbumast, kuni oleme kogenud oma põlvkonnas kogu meie jaoks määratud Jumala väe täiust. Kui oleme, nagu Taavet, neist Jumala südames põlevatest aulistest tundmustest täielikult vallutatud, hakkame nägema tohutuid, seninägematuid õnnistusi ja väge, mille Jumal on meie tunni jaoks valmis pannud. Ma kaotame oma võime rahulduda päevast päeva vaid ühe ja samaga. Me põleme nagu tõrvikud, mida toidab tugev ja selge nägemus. Meist saavad inimesed, kes sirutuvad meie põlvkonnale kättesaadava Jumala väe täiuse järele.
Kokkuvõtteks luba mul näidata Jumala südame järgi inimeseks saamise tingimuste tegelikku järjekorda. Kõigepealt otsis Taavet kirglikult ilmutust Jumala südame igatsustest ja tundmustest. Teiseks kuuletus ta Jumala käskudele ning kolmandaks liikus ta Jumala väe ja eesmärkide täiusesse. Hiljem süveneme neisse kriitilise tähtsusega teemadesse põhjalikumalt.
Teekond sellesse, kuidas saada Jumala südame järgi inimeseks, algab ilmutusest Jumala südames valitsevatest tundmustest. See on kõige esimene ja elumuutvaim samm, milleta pole edasine võimalik. Taavet väljendas Jumala südames nähtut kümnetel eri viisidel lauludes ja palvetes, mida ta kirjutas. Ta palus, et ta võiks juua Jumala südame rõõmujoovastuse ojast (L 36:9). Jumala südant on kirjeldatud ka kui jõge, isegi kui mäslevat, purustavat, käredavoolulist igatsuse jõge inimese järele. Taavet mõistis, et Jumala süda on nagu vahutav kärestik, milles tormlevad ja vahutavad tunded on nii võimsad ja otsustavad, et sundisid Teda astuma koguni nii äärmuslikke samme nagu inimeseks sündimine ja ristisurm. Tema armastus meie vastu ei lubanud Tal leppida meist lahusolekuga ja nii andiski Ta meie tagasisaamise nimel kõik, mis Tal oli. Niisugune on Jumal, keda me teenime.
Selle jumalapildi meeltesse kinnistudes leiad sa, et su sõnakuulmine on saanud laetud uue väega. Sinu küpsemine on palju kiirem kui siis, kui sa komberdanuksid edasi valearusaamaga ükskõiksest, kiretust Jumalast. Sisemine ilmutus Tema kiindumusest ja igatsusest sinu vastu paneb sind lausa hämmastava julguse ja innuga sirutuma kogu Jumala südame täiuse järele. Kuid tulemusteni jõudmiseks tuleb sul seda ilmutust Jumala südamest ja tundmustest sihiteadlikult taotleda. Selles ei saa olla vähimatki passiivsust. See on agressiivne jaht, mis nõuab sama palju energiat ja vaimset keskendumist kui mis tahes olümpiamängud. Pea meeles, et Jumala südame järgi inimese peamiseks tunnusjooneks on see, et ta mõistab Jumala südame kirge meie vastu ja otsib seda – isegi keset oma nõrkusi. Kõige olulisem on jätkata Jumala südame otsimist läbi kõikide eluperioodide. Jumal kutsub meid otsima Teda kõigest, mis me sees, ja kui me tahame kogeda Tema avastamise võrratut naudingut, siis just seda me peamegi tegema.
Avagem siis Taaveti elu esimene unikaalne saladus ja vaadakem, millise visadusega taotles ta Jumala tundmusterohke südame mõistmist.
Nauding kohtumisest Jumalaga

1999. aasta kevadel oli mul oma kahe poja, Luke’i ja Pauliga, perekondlik nõupidamine. Luke oli siis kaheksateistkümne ja Paul kahekümneaastane. Olin pärast kahtekümmet viit aastat pastoriametis oma kohalt lahkumas, et alustada täisajaga teenistust uue Rahvusvahelise Palvekoja juhina Kansas Citys, Missouris. Enne otsuse avalikku väljakuulutamist panin nad istuma ja rääkisin neile, et kavatsen loobuda oma palgast ja kohast juhatuses ning jätta see osa elust lõplikult seljataha.
Nende nägudelt vaatas vastu siiras üllatus ja nad küsisid: “Päriselt ka või?”
Ma vastasin: “Jah, see on mu plaan. Panen oma ameti siin koguduses varsti maha.” Nad küsisid, mis ma siis tegema hakkan. Vastasin: “Rendime rühma ülistusjuhtide ja eestpalvetajatega väikese treileri ning hakkame seal iga päev tundide viisi ülistama ja palvetama.”
Üks poegadest küsis: “See on väga tore, kuid ma mõtlesin, mis tööd sa mõtled tegema hakata?” Kinnitasin neile, et see väike treilerimõte hakkab aegamööda kasvama ja inimesi tuleb aina juurde. Mu pojad vaatasid mulle otsa näoga, nagu tahaksid nad öelda: “Oot-oot, kas me saime sinust ikka õigesti aru? Sul ei ole mingit sissetulekut. Sa kavatsed üürida väikese treileri, kutsuda sinna paar kitarrimängijat ja siis kogu päeva ainult laulda ja palvetada?”
Küsisin neilt: “Noh, poisid, mis te sellest arvate?”
Mu pojad armastavad mind väga, seepärast ütlesid nad: “Hea küll. Olgu siis nii. Tee, nagu õigeks pead.” Ühel neist oli julgust mulle küljelt otsa vaadata ja küsida: “Miks?”
Ütlesin talle: “Ma tahan rohkem paastuda, rohkem palvetada ja rohkem ülistada, et vallandada Suur Lõikus. See võib sind üllatada, aga üks põhjus, miks ma seda teen, on see, et ma armastan naudingut.”
“Sa teed seda sellepärast, et armastad naudingut?”
Vastasin: “Kõik teie sõbrad, kellega te läbi käite, ei saa selles osas mulle lähedalegi. Ma olen palju naudinguhimulisem kui nemad. Ma olen täielikus sõltuvuses Jumala ligiolust. Pean seda kogema aina enam ja aina sügavamalt. Ma olen täielik naudingusõltlane. Ja see on üks põhjus, miks ma tahan rentida selle treileri, kutsuda sinna mõned kitarrimängijad ja paastuda, palvetada, ülistada ning uurida, mida Piibel räägib Jumala tundmustest.”
Ma pole kindel, kas nad tookord sellest aru said, aga mina küll sain. Mul oli visioon – aastatepikkuse Jumalaga käimise ja õppimise tulemus – ning ma olin valmis pühenduma sellele suurema otsustavusega kui kunagi varem. Ma olin avastanud, et sügav isiklik lähedus Jumalaga algab mõistmisest, et me meeldime Jumalale ja et Ta tahab koos meiega nautida meie vaimseid kohtumisi Temaga. Meie jaoks ei leidu midagi meeliülendavamat kui sukelduda sellesse naudingujõkke. Meie elu imelisus ei seisne ainult selles, et saame näha ärkamist, mis ületab koguni Apostlite teod. See on suurepärane ja mul on hea meel, et saan olla sellest osa, kuid me oleme kutsutud millekski veel sügavamaks – igavene auhiilguse Jumal armastab meid kogu oma olemusest, vaatamata meie nõrkusele ja murtusele. Ta on meid kutsunud jooma kirjeldamatu vaimse naudingu allikast, milleks on meie jumalik armastussuhe Temaga. Ma ei tea, kuidas on sinuga, aga minu elu parimad hetked on olnud siis, kui Jumal on mulle öelnud: “Mike, sa tõesti meeldid Mulle.”
Rohkem polegi vaja! Sellest piisab. Kõik muu kaob ja jääb ainult see üks sõnum. Ma vastan Talle: “Jumal, Sa oled teinud vähemalt miljard galaktikat ja lugematul hulgal ingleid ootab Su käske. Maa kihab peaaegu lõputus liigirohkuses Sinu loodud elust. Need auhiilguse avaldused on lihtsalt imelised, aga räägi mulle veel sellest, mis meeldib mulle kõige enam – et Sa armastad mind.” See on minu jaoks kogu evangeeliumi lemmiksõnum – kui Jumal ütleb: “Mike, sa tõesti meeldid Mulle. Tule, veedame koos aega.”
Ma ei usu, et on üldse võimalik välja kasvada sellest põnevusest, sellest vaimustusest ja vastupandamatult võimsast kindlustundest, et keegi armastab sind ja sa teed talle rõõmu. See on ainus kogemus, mille järele kobavad ja mille külge klammerduvad kõik inimesed nii omavahelistes suhetes kui oma suhetes Jumalaga. Teadmine, et keegi armastab sind, täidab su päevad lõputu imetluse ja hämminguga, olenemata sellest, mis toimub sinust väljaspool. Probleemid on sulle nagu tühipaljas õhk. Auto laguneb laiali ja sina mõtled: “Kah mul asi,” – sest keegi armastab sind. Sa kaotad rahakoti, satud liiklusummikusse ja unustad piima auto pakiruumi, kõik ühel ja samal päeval, kuid see ei lähe sulle vähimatki korda, sest su südames on süttinud võimas armastuse tuli. Sa tead, et mis iganes ka juhtuks – see kõige tähtsam on alati sinuga. Jumal lõi meid selliseks. Ta pani meisse sügava igatsuse olla armastatud. Meid on loodud elama vaimses naudingus mitte üksnes teiste inimeste, vaid ka Jumala enda heameelest.
Ma ei räägi siin mõistuslikust teadmisest, et Jumal armastab sind. Seda teavad kõik, või vähemalt ütlevad end teadvat. Mõtlen siinkohal seda, et oleme läbi aegade Tema armastuse mõju suhtes tuimunud. Oleme selle taandanud mingiks meie peale ülalt alla vaatavaks, haletsevaks ninnu-nännuks. Kuid Jumala armastus on täis niisugust energiat ja tugevaid tundmusi, et ma ei tea, kas me oskaksime selle üldse äragi tunda. Imeline on olla armastatud, kuid mina räägin siin selle kõrgeima, inimmõistust ületava armastuse tegelikust tunnetamisest. Need on kaks eri asja. Üks asi on teada, teine asi kogeda. Üks asi on öelda neid sõnu oma abikaasale enne uksest väljumist, teine asi on öelda neid magamistoas, palgest palgesse, silmast silma. Pelk teadmine armastusest teeb elu selles meeletus maailmas vaid pisut talutavamaks, kuid armastuse tundmine muudab selle üheks äärmiselt nauditavaks seikluseks.
Enamik kristlasi elavad oma elu sellises teadmatuses Jumala kirglikust, isegi hirmuäratavalt pillavast armastusest nende vastu, et nad jäävad ilma 99 protsendist elamustest, mida nad Kristust järgides võiksid iga päev kogeda. Jumal on neile nagu tööandja, äripartner, kohtunik, liikluspolitsei – kõike, välja arvatud armastaja. Nad kogevad haruharva Tema kirge, armastust või meelehead. Võib-olla ütlevad nad endale, et kui nad peavad Ta käske, loevad Piiblit ja teevad, mis on hea ja õige, siis pole tunnetel tähtsust. Kuid selle kuivuse tagajärjel tunnevad nad harva üldse mingit rõõmu või armastust.
Sa pead mõistma, et Jumal ei ole mingi tuhvlites mööda taevast ringi uitav ja alati millegi peale ärritunud vanataat. Ta ei ole vana – Ta on eatu. Ta on igavese nooruse ja kire allikas. Ta on kogu universumi rõõmude ja naudingute läte! Õnn ei tule kuskilt mujalt kui ainult sealt. Tema ligiolus viibimine ei ole mitte iialgi ohver, ehkki paljudele tunduvad palve- ja ülistusajad tüütud ja igavad. Enamik kristlasi liigitavad palve Jumalale toodavate ohvrite kategooriasse, kuid see on võimalik ainult siis, kui elatakse täielikus teadmatuses Jumala tegelikust olemusest. Kui me vaatame Ta südamesse, ilmutab Ta meile oma emotsionaalset külge ja viisi, kuidas Ta meid näeb. Tulemus vapustab nii meie mõistust kui südant. Sa ei toibu sellest mitte kunagi! See on nagu esimest korda armuda. Ta lihtsalt põleb armastusest sinu vastu!

Ärgu kiidelgu tark oma tarkusest, ärgu kiidelgu vägev oma vägevusest, ärgu kiidelgu rikas mees oma rikkusest, vaid kes kiitleb, kiidelgu sellest, et ta on arukas ja tunneb mind, et mina olen Isand, kes teeb head, õigust ja õiglust maal. Sest seesugused asjad on mu meele järgi, ütleb Isand.
JEREMIJA 9:23–24

Siin räägib Jumal inimestest, kelle suhtumine Temasse põhineb valedel alustel, lähtudes pigem isiklikest saavutustest, kui Tema südamest. Ta ütleb salmis 23: “Ärgu kiidelgu tark oma tarkusest.” Tark mees võib olla näiteks teadlane, kuulus leiutaja või teoloog, kes tunneb Piiblit. Isand manitseb teda mitte lootma oma teadmiste peale. Seejärel ütleb Ta: “Ärgu kiidelgu vägev oma vägevusest.” Vägevaks võib olla asutuse direktor või riigi president. Oskus käsutada armeed või liigutada rahamägesid pole midagi sellist, mille üle uhkust tunda.
Järgmiseks pöördub Jumal rikka mehe poole: “Rikka mehe enesekindlus ärgu põhinegu sellel, kui palju ta on endale vara kogunud. Tema rikkused ei kaitse teda.” Selle asemel annab Ta nõu: “Kui keegi on eneses kindel, lähtugu ta kindlustunne sellest, et ta tunneb Mind ja Mu südant ning teab, et Mulle on meelepärane teha head.” Meie kindlustunne peab põhinema teadmisel, et Jumal on nõrkade inimeste vastu helde ja õrn. Ta on meie vastu leebe, kui oleme nõrgad ja täis armastust enne, kui oleme jõudnud vaimsesse küpsusesse.
Nagu edaspidi näeme, ei ole Pühakirjas paremat tunnistust inimesest, kes olnuks ühtaegu nii nõrk ja Jumalas nii tugev nagu Taavet. Ta veetis palju aega Jumala tundmuste üle mõtiskledes ja juureldes. Ta kiitles Jumala lahkusest, mitte isiklikest vaimsetest saavutustest. Kui erinev on see enamiku kristlaste elust! Nad ei julge usaldada Jumala halastust ja armastust ning teevad sellega elust ühe raske, külma ja koormava nähtuse, milles puudub igasugune rõõm. Nad lõikavad end lahti armastuse allikast, sidudes oma kindlustunde märkamatult isiklike saavutustega. Kui nad peaksid milleski läbi kukkuma, omandab nende enesesüüdistamine peaaegu väljakannatamatud mõõtmed. Armsad, see on täpselt vastupidine sellele, mida tähendab olla Jumala südame järgi isik. Jah, ka Taaveti elus tuli ette hetki, kus ta enesekindlus lõi kõikuma, kuid tema elu põhireegliks oli alati, olenemata eluperioodist, veendumus sellest, kes ta on Jumala ees. See veendumus peab maad võtma ka meie südames, kui me tahame täita oma põlvkonnale usaldatud mandaati.
Jumal ütles: “... kes kiitleb, kiidelgu sellest, et ... mina olen Jumal, kes teeb head, õigust ja õiglust maal. Sest seesugused asjad on mu meele järgi.” Isegi kohut mõistes ilmutab Ta meile oma südant, et kõrvaldada kõik, mis takistab Ta armastust. Ta ei taha olla vaikiv tunnistaja või eemalehoidev pealtvaataja. Osavõtmatus ja eraldumine ei kuulu Tema loomusesse. Tema tungivaks sooviks on olla meie elus aktiivne, kirglik osaline. Kui miski paneb Ta õrnale lähedusele tee kinni ega lase Tal seda meiega jagada, algavad kohtumõistmised. Ta ei luba millelgi neid Talle nii kallihinnalisi suhteid lõhkuda. Ta on õigluse Jumal, kelle sooviks on meile mitte ainult miljoneid kordi andeks anda, vaid kutsuda meid endaga lähedasse osadusse ja muuta meid seeläbi enda sarnaseks.

Kriis – vale pilt Jumalast

Kujutle järgmist tragöödiat – üks naine käib koos Jumalaga nelikümmend aastat, ta on päästetud ja järgib Kristust. Ülestõusmisel jõuab ta trooni ette ja mõistab alles siis, millest on ilma jäänud. Ta tunneb enda üle voogamas Jumala Poja heameelt, laine laine järel, ja ütleb endale: “Ma oleksin võinud maa peal olles juua sellest vaimsest heameele allikast iga päev. Oleksin ma ainult osanud näha Su südant ja Su kaunidust! Mu elu oleks võinud olla hoopis palju parem. Kõik oleks olnud teisiti ja ma oleksin saavutanud palju rohkem.” Paljud temasarnased veedavad oma maised päevad uskudes, et Jeesus on karm, vihane ja kõrvalehoidev, mitte leebe, heatujuline, hell ja osavõtlik. Kui nad lõpuks näevad Teda sellisena, nagu Ta tegelikult on, tunnevad nad valusat kahetsust, et ei veetnud oma maapealset aega otsides järelejätmatult Ta südant ja nautides Ta lähedust.
Armsad, me ei pea selle sügava naudingu kogemisega ootama! Jumal on seadnud nii, et inimsüda võib seda tunda juba selles elus. Ma lähen isegi kaugemale ja väidan, et meil pole enam võimalikki jätkata nii, nagu eelmised põlvkonnad – ilma kõikemuutva ilmutuseta Jumala südamest. Lõpuaegade kuhjuvate raskuste ja surve all ei saagi me endale lubada luksust mitte juua Jumala südame heameele allikast. Meie elu peab pidevalt üle voolama rõõmuväljendustest nagu: “Oo, Jumal, see on liiga hea, et olla tõsi; see on liiga võimas, et midagi niisugust võiks üldse juhtuda! Kuid see on siiski tõsi! See on kaugelt enam, kui ma oskasin loota!” Me tahame, et sellised ülistus- ja imetlustunnistused voolaksid me vaimust siin ja praegu, mitte kunagi igavikus. Me vajame meeleheitlikult, et me süda oleks ankurdatud ja hoitud selles pöörases, teisest maailmast lähtuvas armastuses.
Kristuse ihus valitsev kriis, kus paljud ei koge iial Jumala armastust, saab alguse valest jumalapildist. Õrnust, rõõmu ja armastust täis Jumala asemel kujutlevad usklikud Teda pigem endi suhtes vaenulikuna. See mõjutab igat aspekti sellest, kuidas nad Talle lähenevad.
Mõtle sellele praktilisest küljest. Kui sul tuleks kohtuda kellegagi, kes suhtub sinusse avaliku halvakspanuga, peab sind silmakirjatsejaks ja süüdistab sind kes teab milles, on su vaim suletud ja valvel. Sa ei tunne end vabalt. Sa loed minuteid ega jõua ära oodata, millal selle inimese lähedusest pääseda. See on viis, kuidas suur osa Jumala rahvast elab ja Teda teenib. Nad küll laulavad ja tõstavad käsi, kuid nende vaim on ettevaatlik ja süda suletud. See on vapustav ja kurb, kuid enamik mu tuttavaid kristlasi püüab elada siirast pühitsuselu, nähes Jumalat karmi ja ähvardavana. Nad on võimetud teenima Teda avatud vaimuga, sest nad usuvad oma sisimas, et Jumal on neid kui lootusetuid silmakirjatsejaid ammu hüljanud. Võib-olla kirjeldavad nad seda teistsuguste sõnadega, kuid valu on sama. Ehk oled seda isegi kogenud. Sa võid laulda, tantsida, rääkida võõrastes keeltes, palvetada teiste eest, kuid su südame väravad on samal ajal tugevasti riivis ja su vaimu ees ripub silt sõnadega: “Mitte tülitada.” Sa lähed Jumala ette nagu kohtumisele inimesega, kes sind põlgab.
See üldlevinud arusaam sünnitab kogudusi, mis on täis hukkamõistu all ägavaid kristlasi. Nad on nagu muulad, kes veavad seljas hiiglaslikke hukkamõistukoormaid. Nad näevad end kui tingimisi vabastatud vange ning pingutavad kõigest väest, et end kokku võtta. Isegi ülistuse ajal peavad nad vaikselt Jumalaga läbirääkimisi: “Anna mulle veel viimane võimalus ja ma luban, et ei küsi Sinult enam iial midagi. Anna veel seekord andeks ja ma luban, et ei patusta enam kunagi.” Nad veenavad alatasa Jumalat neid edasi armastama. Armsad, me ei suuda esitada ühtainustki piisavalt head argumenti, mis suudaks muuta Jumala tundeid meie vastu! Need on alatiseks paigas ega kuulu muutmisele. Rumalus on mõelda, nagu suudaksime panna Teda meid armastama, kuid ometi just nii paljud elavadki – valel pool Jumala tundeid.
Selle jaoks on ka ravi, kuid kõigepealt tuleb meil anda endale aru Kristuse ihu praegusest olukorrast. Suur osa ülemaailmsest Jumala kogudusest elab vaimses kompromissis. See pole saladuseks kellelegi, kes on koguduse olukorra suhtes aus. Tagasilanguse kriisi põhjuseks on vale pilt Jumala südamest. Kuid Isand saadab sellesse pimedusse prohvet Jeremija kaudu sõna:

“Tulge tagasi, taganenud lapsed,” ütleb Isand; “sest Ma olen teiega abielus. ... Ma annan teile karjaseid oma südame järgi, kes toidavad teid tarkuse ja mõistmisega.”
JEREMIJA 3:14–15; NKJV

Mida teeb Jumal tagasilanguse lõpetamiseks? Peksab kõik vaeseomaks? Saadab uue majanduskrahhi? Paneb riigid kannatama ootamatuid sõjalisi rünnakuid? Levitab parandamatuid haigusi? Ei, Jeremija prohveteeris, et viimseil päevil pöörduvad inimesed kogu südamest tagasi Tema juurde, sest Ta ilmutab neile, et nad on Tema palavalt armastatud mõrsja. Sellest rabavast tõest on küllalt, et kogudus varjusurmast üles äratada. Isand hüüab oma prohvetite kaudu, tehes meile teatavaks sügavaima tõe: “Tulge tagasi ... sest Ma olen teiega abielus.”
See on Isanda kõrgeim tee, varustamaks oma rahvast käima puhtsüdamlikus pühaduses koos Jeesusega. Ta ei nüpelda meid pajuvitstega, vaid ilmutab meile, et oleme Temaga abielus. Ta kutsub meid täitma oma vaimu arusaamaga Temast kui Abikaasast, kes on halastaja, hell, rõõmsameelne ja kaunis. Ta kutsub meid teekonnale, kus võime selle tõelisuse väge ise kogeda. Ja siis, tänu sellele isiklikule kohtumisele Temaga, lõpetame oma tagasilangemise ja kuulutame ka teistele, milline Ta on ning juhatame nemadki isiklikku kohtumisse selle vaimustava, sügavat lähedust armastava Jumal Peigmehega.

Jumala tõotus – Tema südame järgi karjased

Pärast seda, kui Jumal on meid enda kui abikaasa juurde tagasi kutsunud, paludes meil tulla usaldusliku südame ja jäägitu armastusega, annab Ta meile tõotuse:

“Ma annan teile karjaseid oma südame järgi, kes toidavad teid teadmise ja mõistmisega."
JEREMIJA 3:15; NKJV

Teisisõnu ütleb Ta: “Ma tõstan üles mehi ja naisi, kes kogevad Jumala peigmehesüdant kui vaimset reaalsust. See teadmine voolab neis karjastes nagu jõgi ja nad elavad selle ilmutuse võimsas väes. Siis toidavad nad sellest ka oma kogudust.” Isand tõstab üles mehi ja naisi, kes on Tema südame järgi nagu Taavet, ja kingib nad siis oma tagasilangenud kogudusele, et teda seeläbi jäägitult endale tagasi võita. Vaata ja kuula hoolega, siis näed seda päeva tulemas.
Samuti tõotas Isand anda lõpuaegade kogudusele oma südame järgi karjaseid – mehi ja naisi, vanu ja noori – kes väljendavad Ta rahvale Tema kui Peigmehe tõelisust. See juhtub varsti. Ta kuulutas, et tõstab üles sulaseid, kes räägivad seda head sõnumit Jumala tagasilangenud rahvale. Nad räägivad sellest sügava, ümberlükkamatu ilmutusega ja toidavad inimesi Jumala südame tundmisega. Nende ülesandeks on varustada Jumala rahvast arusaamisega sellest, mida tähendab abielu Jumalaga. Taaniel kuulutas seda ette, kui ta ütles: “Ja need, kes mõistavad [Jumala südant], õpetavad paljusid” (Tn 11:33; NKJV).
Kui Jeremija prohveteeris, et Jumal tõstab üles oma südame järgi karjaseid, oli see umbes 600 aastat enne Kristust. Seda tehes tsiteeris Isand tegelikult sõnu, mida Ta oli öelnud umbes nelisada aastat varem ühe noore kitarrimängija kohta Petlemma tagustel küngastel. Jumal oli öelnud Saamuelile, et Taavet on Tema südame järgi mees (1 Sm 13:14; NKJV). Need olid Jumala, mitte prohveti sõnad. Saamuel oli ainult sõnumiviija, sõnum ise aga pärines Isandalt: “Selle poisi süda on nagu Minul. Ma hakkan teda võimsasti kasutama.” Umbes nelisada aastat hiljem kordas Jumal uuesti seda varasemat kuulutust, öeldes prohvet Jeremijale: “Ma tõstan lõpuaegadel üles inimesi, kes on samuti Mu südame järgi karjased nagu Taavet. See sõna täitub lugematu hulga karjaste elus kõigi maailma rahvaste seas.”
Meile tähendab see seda, et Taaveti süda ei kuulunud eranditult ja ainult talle. Pigemini oli ta Püha Vaimu elav ettekuulutus selle põlvkonna karjastele, kes elavad Jeesuse tagasituleku ajal. See äratundmine levib lõpuaegadel laiemalt ja sügavamalt kui kunagi varem, sest Ta on end ilmutamas meile kui Peigmeest. Isegi Taavet ei osanud näha end Jeesuse pruudina. Pühakirja põhjal võib öelda, et esimene prohvet, kes rääkis Kristuse mõrsjast, oli Hoosea, kes elas umbes 750 aastat enne Kristust, s.o ligikaudu kakssada viiskümmend aastat pärast Taavetit. See tähendab, et meil on ilmutus, mis läheb kaugemale kui see, mida nägi Jumala südames Taavet. Lõpuaja karjastel on samasugune süda nagu Taavetil, kuid lisaks on neil ilmutus Jumalast kui Peigmehest.
See ongi see, mida Jumal praegusel ajalootunnil teeb. Püha Vaim tõstab üles karjaseid, kes õpetavad Jumala rahvale Tema südame järgi elu. Nad toidavad inimesi tõelisusest, millega nad kohtuvad oma isiklikul, vaibumatul Jumala otsingu teel. Nad on võimelised olema karjased ainult seetõttu, et on end jäägitult Suurele Karjasele üle andnud. Mõned neist juhivad inimesi jutluste kaudu, mõned kirjutamise, laulmise või muude oskuste ja talentide kaudu. Mõned teevad seda üks-ühele jüngerluses ja toites noorte kristlaste usku vaimses osaduses. Mõned teevad seda ettevõtluse raames või töökohal. Ehk oled sinagi kutsutud karjaseks – taotlema isiklikus elus järelejätmatu otsustavusega Tema loomuse tundmist, et toita hiljem ka teisi tõdedega, mida oled avastanud. Julgustan sind selle pärast tõsiselt palvetama. Sa ei saa endale lubada, et jätad end ilma oma lõpuaegade kutsumisest.
Üksikisikutena koosneb meie kutsumine Jumala ees kahest osast. Kõigepealt tuleb meil toita omaenda vaimu tõega Jumala peigmehesüdamest ja -loomusest, ning seejärel tõuseme kui karjased ja toidame ka teisi Kristuse ihus. Me ei saa toita teisi enne, kui oleme ise toidetud. Seepärast peavad meist saama inimesed, kellel on selge eesmärk avastada kõigepealt enda jaoks, kes on Jeesus kõigis Ta peigmehesüdame eri aspektides. See tähendab pühendada sellele Jumala uue paradigma mõistmisele aega ja energiat. Siis oleme ühel hetkel piisavalt varustatud, et juhatada ka teisi, kes on sattunud kompromisside võrku. Me võtame nad käekõrvale ja juhime nad elumuutvasse ja vabastavasse kogemusse Jumalaga, nagu Ta tegelikult on. Sellest ei piisa, kui me lihtsalt ütleme, et Jumal on Peigmees ja meie Tema pruut. See peab tulema me südamest. See on muutumine tänu isiklikule ilmutusele. See ilmutus peab olema neile lahti pakitud ja väikesteks suutäiteks murtud. Karjased peavad avama rahvale Jumala tundmuste eri tahke, mida on varem Jumala Sõnast valesti õpetatud. Nad treenivad inimesi ja toidavad neid teatud aspektidega Jumala tundmustest ja loomusest, ning vähehaaval, nagu kevadine lill, avaneb ka kuulajate vaim ning nad hakkavad muutuma.
Tõstes üles suure hulga karjaseid, teeb Jumal midagi samalaadset, mida Taaveti päevil. Ilmutus ei olnud tollal maal laialt levinud (1 Sm 3:1; NKJV). Mida Isand siis tegi? Ta pani oma käe noore karjapoisi peale ja andis talle ilmutuse oma südamest. Milline imeline kingitus sellele maale! Niisamuti on ka tänapäeva karjased kingitus Kristuse ihule. Isand ütleb: “Ma ei ole oma rahvast unustanud. Ma tõstan üles noori mehi ja naisi ning võian nad samasuguse ilmutusega oma südamest, nagu Taavetitki. Nad löövad maha oma ajastu Koljatid täpselt nii nagu Taavet – tundes Minu südant.”
Jumal paneb sellesama Taaveti südame, koos lisanduva mõrsja paradigmaga, vilja kandma lugematutes nõrkades ja murtud inimestes põlvkonnas, kes läheb vastu Jeesuse tagasitulekule. Armsad, see sõna on meile! Meid on kutsutud samasse ilmutusse, mida koges ka Taavet. Sa võid olla üks neist, kes tunneb Jumala südant ja täidab need hämmastavad sõnad, olles Jumala südame järgi mees või naine!
Siin pole vähimatki kahtlust – lõpuaja kogudus on Jumala südame järgi kogudus. See on otsustatud. Jumal andis meile Taaveti elu mitte selleks, et meis üksnes imetlust äratada, vaid et muuta me mõtlemist ja meid ette valmistada. Taavet oli samasugune inimene nagu meie, nõrk ja vaimselt ebatäiuslik. Kuid oma vaimses elus tervikuna oli ta Jumala ees edukas. Tuhat aastat pärast Taaveti surma tegi Jumal Taaveti vaimses pärandis koguni imelisi parandusi. Apostel Paulus ütles: “Ta [Jumal], tõstis neile kuningaks Taaveti ... ja ütles: “Ma olen leidnud Taaveti, Jesse poja, Mu oma südame järgi mehe, kes teeb kõiges Minu tahtmist”” (Ap 13:22; NKJV). Mulle meeldib, kuidas Jumal redigeerib. Tuhat aastat pärast Taaveti surma kuulutas Paulus, et Taavet tegi kõiges Jumala tahtmist. Aga mis sai ta vigadest ja tagasilangustest? Need on Jumala armust välja redigeeritud. Sama teeb Ta ka sinu elus, kui sul on Tema süda.
Taaveti elu peaks andma sulle julgust öelda: “Aga miks mitte mina? Kui tema sai oma läbikukkumistest üle ja säilitas usu Jumala õrna halastusse, siis suudan seda ka mina!” Tõelised Jumala mehed ja naised, Piibli kangelased, olid kõik samasugused inimesed nagu meie – nõrga iseloomuga, truudusetud, väetid – kuid Jumala trooni ees peeti neid võitjateks. Ja sama on ka meiega.
Sellele põlvkonnale kuulub eriline au saada osa seninägematust ilmutusest Jumala tundmuste kohta. Tänu sellele teeb meie põlvkond seda, mida pole teinud ükski enne meid. Vaadeldes Jumala südame kirjeldamatut imelisust, hakkame seda mõistma ja teeme läbi põhjapaneva muutuse.
Kuidas toob Isand terve põlvkonna kristlasi sellisesse erakordsesse võidmisesse, milles elas Taavet? Siin on mitmeid olulisi õppetunde, millesse süveneda. Kõigepealt alustaksin uue lähenemisega teemale, mis on varem inimesi hirmutanud, kuid mis nüüd täidab meid ülevoolava rõõmuga. Tegelikult on see vana lähenemine, mis on Jumala Sõnas seoses kummardamisega selgelt kirja pandud, kuid mõningatele meie põlvkonna inimestele on see uus. Ma räägin pühadusest – või pigemini pühast andumusest, mille Jumal äratab Kristuse ihus asendama rõõmutuid ohvritalitusi. Ma usun, et järgmise peatüki suund üllatab sind.