|
 |
 |
 |
|
|
Peatükk "Üleloomulikku lülitatud," raamatust Üleloomulik elu, autor Cindy Jacobs:
Pärast Püha Vaimu väe saamist muutus mu elu suuresti. Iga päev oli uus seiklus Jumalaga. Ma ei suutnud ära oodata, millal ma ükskord ärkan, et näha, mida Ta täna mu elus teeb!
Ma sukeldun sügavamasse vette
Nagu ma juba märkisin, oli üks kõige imelisemaid muudatusi, mida ma tähele panin, see, et kirjakohad muutusid lihtsalt elavaks. Tundus, et igal leheküljel on midagi uut avastada. 1 Korintlastele 14:39 oli üks neid uusi salme:
Niisiis, vennad, taotlege prohvetlikku kõnelemist ja ärge ka keelake keeltega rääkimist.
Neid kirjakohti oli teisigi, mis hüppasid leheküljelt välja. Vahel andis Püha Vaim mulle ilmutuse, millest ma ei mõistnud, et see on midagi sellist, mis pärineb Piiblist. Ma jooksin koju ja tegin Piibli lahti, et näha, kas Jumalal on selle teema kohta midagi öelda. Üks selline ilmutus puudutas inimestele füüsilise tervenemise ja Jumala väe vabastamise pärast käte pealepanemist.
Kord ütlesin ma ühele sõbrale: “Mul on tunne, et ühel päeval panen ma inimestele käed peale ja nad saavad terveks!” Mõned teist mõtlevad võib-olla: No ja siis? Kas Piibel mitte ei räägi sellest? Sul on õigus, ta teeb seda, aga tollel eluperioodil ei teadnud ma õieti, mida Piibel tervenemise kohta õpetab.
Pärast väikest isiklikku ilmutust otsustasin ma uurida tervekssaamise kohta käte pealepanemise läbi. Kui ma neelasin salm salmi järel, siis jäi mulle eriti silma üks kirjakoht:
Aga tunnustähed järgivad neid, kes usuvad. Minu nimel nad ajavad kurje vaime välja, räägivad uusi keeli, võtavad üles madusid, ja kui nad mõnd surmajooki joovad, ei tee see neile mitte kahju; haigete peale nad panevad käed, ja need saavad terveks (Markuse 16:17–18).
See lõik, mis on kaldkirjas, haaras mu tähelepanu. Ma teadsin, et ma räägin keeltes ja et ma ei ole valmis üles võtma madusid või jooma mürki, aga haigetele käte pealepanemine äratas minus huvi. Mul oli juba olnud ilmutus, et tervendav vägi tuleb mu kätest välja, aga ma ei teadnud, kuidas see toimib.
Kõik see toimus Püha Vaimu väe mõistmisele viiva teekonna alguses. See teekond on kestnud juba palju aastaid. Käesolevas peatükis ma lihtsalt kirjeldan, kuidas mõned nendest asjadest alguse said. Nagu ma mainisin esimeses peatükis, oli üheks suureks sündmuseks, mis aitas mu abikaasa Mike’il ja minul edasi liikuda, kristlaste grupi leidmine ja nendega liitumine, kes uskusid, et tervenemine on tänase päeva jaoks. Inimesed koguduses, millega me Los Angelesis liitusime, uskusid tõepoolest, et nad võivad teha imesid!
Mõned inimesed peavad mind hulluks
Mõned inimesed meie endises koguduses pidasid meid hulludeks. Ma sain seda siis teada, kui ma püüdsin neile rääkida Pühast Vaimust. Arvates, et kõik, keda ma tunnen, on mu avastustest vaimustatud, olin ma rabatud, kui sain teada, et mõned pidasid mind omadega täiesti segi läinud olevaks.
Mõned reaktsioonid, mis ma sain, olid sellised: “Cindy, ära räägi inimestele käte pealepanemisest. See kuulub minevikku. Inimesed juba mõtlevadki, et sa oled kuu pealt kukkunud ja see vaevalt asju paremaks teeb.” Tegelikult ei mõistnud nad, et vaimse sfääri omaksvõtu läbi olin ma piltlikult öeldes läinud palju, palju kaugemale kuust!
Ma seisin palvejärjekorras
Nii, nagu sünnib paljudes kogudustes, kutsuti ka meie omas iga koosoleku lõpul inimesi ette palvele. Läksin oma otsingute ajal ette palvele. Olin minemas läbi põhjalikust paradigmamuutusest. Ühelt poolt olin ma kõrgesti haritud proua, kes taotles magistrikraadi muusikapedagoogika alal, teiselt poolt seisin ma pikas järjekorras, kus inimesed ootasid, et see pastor, keda ma vaevalt tundsin, paneks neile käed peale.
On oluline lisada, et ma vajasin füüsilist tervenemist. Mul olid mõningad naiste hädad ja ma läksin ette, paludes imet. Tundub, et kogu selles asjas oli minu jaoks üks takistus. Kui ma jälgisin hoolega järjekorras seisvaid inimesi, mõistsin ma, et need, kelle pärast palvetati, langesid samas ka vaibale maha.
Püüdsin olukorda analüüsida. Kas pastor lükkas nad pikali? Kas oli tegemist massihüpnoosiga? Ma otsustasin, et olgu põhjus, milline tahes, aga mina ei kavatse käituda nii rumalalt nagu teised inimesed. Kui minu kord kätte jõuab, siis saan ma küll terveks, ütlen selle eest aitäh, aga seejärel pöördun ringi ning kõnnin minema – vähemasti oli selline mu plaan.
Kui Jumal õpetab sulle üleloomuliku looduna elamist, siis tundub, et paljud sinu plaanid kukuvad välja hoopis teistsugustena, kui sa lootnud olid. Kui ma järjekorras seisin, tuli pastor minu poole. Koor laulis “Tõuse ja ole terve Jeesuse nimel” ja mu süda tagus nagu suur basstrumm. See sündis enne, kui ma arugi sain! Ma ei suutnud mõista, kuidas selline asi sündida võis, aga äkki tundsin ma, et hõljun põranda suunas. Mäletamist mööda ei näinud ma pastorit isegi enda lähedal ega kuulnud ta palvet.
Imeline kogu selle asja juures oli see, et ma tundsin end ülihästi! Ma olin haigusest terveks saanud. Ainus veider asi oli see, et ma veensin ennast pärast lahkumist, et kogu see põrandale kukkumise värk on täielikult psühhosomaatiline.
Ma panin mahakukkumisele vastu
Me käisime seal Mike’iga edasi, ahmides endasse uut õpetust tervenemise suhtes. Ükskord hiljem olid mul hirmsad peavalud ning ma otsustasin taas palvejärjekorda minna. Ent sel korral ma teadsin, et suudan vastu seista kõigele, mis ka ei juhtuks, mis paneb mind põrandale selili maha kukkuma. Vähemasti oli see minu plaan.
Ma ei suutnud uskuda, mis toimus, kui ma jõudsin järjekorras ette! Valmistudes mitte kukkuma, surusin ma jalad tugevasti vastu põrandat ja hingasin sügavalt sisse. Pastor lähenes mulle. Äkki vallutas mind vastupandamatult seesama tunne, kuidas mu ihu langeb pühakoja kenasse, paksu vaipa!
Sel korral teadsin ma, et ma tean, et pastor ei lükanud mind. Vau! (Jälle mu lemmiksõna.) See väe all mahakukkumise asi oli tõeline. Ja mis veel, mu peavalu oli kadunud!
Mu sõber Carlos Annacondia kirjeldab Püha Vaimu väe all mahakukkumist kui imet. Sedalaadi mahakukkumine leidis aset siis, kui Jeesus oli Ketsemani aias.
Siis Jeesus, kuna ta teadis kõik, mis tema peale tuleb, läks välja ja ütles neile: “Keda te otsite?” Nad vastasid temale: “Jeesust Naatsaretlast!” Tema ütles neile: “Mina olen see!” Ka Juudas, kes tema ära andis, seisis nende juures. Kui ta nüüd neile ütles: “Mina olen see!” taganesid nad ja langesid maha (Johannese 18:4–6).
Ma ei tea, kuidas sinuga lood on, aga mina tahaksin seda stseeni üha uuesti ja uuesti vaadata, kus Juudas lüüakse pikali maha!
Olles veetnud teist korda veidi aega kirikuvaibal, teadsin ma, et tervenemine on meie aja jaoks. See ei olnud lihtsalt mingi teoloogiline teooria, vaid ma olin tõepoolest terveks saanud. Järgmiseks sammuks oli minu jaoks see, et ma panen ise haigete peale käsi ja näen neid samuti tervenemas.
Minust saab katsejänes
Ma pean tunnistama, et see oli hirmutav samm. Kõigepealt pidin ma leidma kellegi, kes laseb minul endale käed peale panna. See võis olla probleemiks, sest ma ei olnud selles koguduses, millega me olime liitunud, veel leidnud uusi sõpru ja mu vanad sõbrad olid selles staadiumis, kus nad arvasid, et ma olen kuu pealt kukkunud. Lõpuks teadsin ma, et on olemas ainult üks lahendus. Vaatasin oma käsi ja oletasin: Mul on käed ja mul on ihu. Kui Jumala vägi lähtub nendest kätest tervendamiseks ja kes teab, milleks veel, siis võin ma ise olla selle eksperimendi katsejänes!
Kui ma ennast selleks väga isiklikuks palveajaks ette valmistasin, lugesin ma Piibli kirjakohti, kus mainiti käsi. Üks peatas mu täielikult.
Ta [Jumala] sära oli nagu valgus; Ta kätest sähvisid kiired ja seal oli peidus Ta vägi (Habakuk 3:4, NKJV).
Tegin sellest endastmõistetavaid järeldusi. Ma olen loodud Jumala näo järgi. Kuna see on tõsi, siis peavad ka minu kätest väljuma kiired või vägi. Vau! Sel põhjusel kasutad sa oma käsi ja mitte küünarnukki või mõnda teist ihuosa, et panna käsi haigete peale.
Tundes, et ma olen selleks suureks eksperimendiks täielikult varustatud, vaagisin ma, kus seda korraldada. Meie esimesel väikesel majal oli palju aknaid, aga ma vajasin privaatset paika. Vannituba! Loomulikult, see oli paik, kus ma olin üleloomulikult Vaimuga täitunud ja sellel ei olnud aknaid.
Võtsin hoolsalt Piibli, läksin meie väga väikesesse vannituppa ja sulgesin enda järel ukse. Seisin seal vaikselt ja mõtisklesin selle üle, mida olin mõne viimase nädala jooksul õppinud üleloomulikuks looduks olemise kohta. Mu mõtetesse ilmus äkki veel üks kirjakoht:
Kes usub minusse, nagu Kiri ütleb, selle ihust peavad voolama elava vee jõed! (Johannese 7:38)
King James Version tõlgib selle kui “tema kõhust voolavad elava vee jõed”.
Ma järeldasin Johannese 7:38-st, et mu ihu või kõht peab olema Püha Vaimu generaator ja et vägi peab jõudma mu kõhust mu kätte. Kui see on õige, siis on mul vaja vabastada vägi, et see võiks voolata mu kõhust välja, läbi mu käsivarre ja siis mu peopesast välja. Kuna ma jagasin ja samas ka võtsin väge vastu, siis pidi käte pealepanemine (või õieti käe, sest ma kasutasin vaid üht) lülitama mind selle väe sisse, mis voolas.
Kas see hakkab tööle? küsisin endalt. Noh, mitte keegi peale Jumala ja minu ei saa teada, mis siin on juhtunud, nii et teeme aga selle suure eksperimendi ära!
Panin kõigepealt endale käe kõhu peale ja ütlesin valjult: “Hästi, ma vabastan just nüüd Jumala väe, et see hakkaks mu kõhust välja voolama.” Nii kummaline kui see ka ei ole, tundsin ma, et minu sees toimub midagi. Seda on raske kirjeldada, aga see oli soe ja elektriline.
“Järgmiseks,” ütlesin ma, ikka veel valjult rääkides, “vabastan ma selle väe, et see voolaks mu käsivarde ja mööda seda alla.”
Selleks ajaks võisin ma tõepoolest tunda, et õhk selles tillukeses ruumis on Jumala väega laetud. Ootasin hetke, et vägi jõuaks mu pihku. “Viimaks,” ütlesin ma, “ma vabastan võidmise oma käes ja lülitan ennast sellesse.”
Seda öeldes sirutasin ma käe välja ja panin selle otsaesisele. Järgmisel hetkel lendasin ma läbi õhu ja leidsin ennast vannist! (Selles väikeses ruumis ei olnud tegelikult eriti teist paika, kuhu minna!)
Istusin seal hetke, lihtsalt hämmingus sellest, mis oli sündinud. Seejärel ütlesin ma (arvasid õigesti ära): “Vau, Jumal, see oli auline! Ei tea, kas ma saan seda uuesti teha?”
Selles väikeses vannitoas leidis aset midagi sellist, mis oli üle kõigest, millest ma olin terve oma elu jooksul unistanud. Mul toimus nii palju paradigmanihkeid, et mu käigukast ütles üles! “Jumala vägi on reaalne, reaalne, reaalne!” hüüdsin ma ja mõtlesin seejärel: See on hämmastav, lihtsalt hämmastav!
Teeme uuesti!
Jalule tõustes – ja sugugi mitte väga kindlalt püsti seistes – tegin ma sama protsessi uuesti läbi, ainult kiiremini. “Hästi,” ütlesin ma valju, kindla häälega. “Ma vabastan Jumala väe oma kõhust. See läheb mu käsivarde ja tuleb mu peopesast välja. Ma panen oma käe endale otsaette …” Põmm! Sel korral leidsin ma ennast risti üle vanni lebavat, mitte vanni sees.
Ma istusin seal veidi ja mul oli väga auline tunne. Mõne hetke pärast hüppasin üles ja jooksin vannitoast välja. Ma muudkui naersin ja naersin ja naersin! Ma jooksin mööda meie väikest maja ringi (kogu selle seitsmekümnel ruutmeetril) ja kihistasin naeru. “Jumala vägi toimib minu kaudu!” jutlustasin iseendale. “Ma olen lihtsalt väike ema, kellel on tilluke beebi, kes oskab õpetada muusikat ja on abielus suurepärase mehega, aga ma olen üleloomulikult varustatud Jumala võidmisega!”
Sellest päevast peale otsisin ma agaralt inimesi, kes laseksid mul enda eest palvetada koos käte pealepanemisega.
See on elementaarne, mu kallis Jacobs
Selle seikluse etapi kurb pool oli see, et ma avastasin lihtsalt ühe kristlikule usule aluseks olevatest doktriinidest – haigetele käte pealepanemise. Ma olen leidnud, et paljud kristlased, võib-olla isegi sina, teavad sellest piibellikust toimingust samuti vähe.
Heebrealastele 6:1–2 annab meile raamistiku:
Sellepärast jätkem kõrvale algõpetus Kristusest ja püüdkem täiuslikkusele ning ärgem hakakem uuesti rajama alust pöördumisele surnud tegudest ja usule Jumalasse, õpetusele ristimisest ja käte pealepanemisest, surnute ülestõusmisest ja igavesest hukatusest.
Ma usun tõsimeelselt, et harjutamine teeb meistriks. Seepärast otsustasin ma – kui olin saanud teada, et see, mis ma teen, on osa kristluse algõpetusest – et pean oma uskumuste koha pealt minema algkooli. Ma pidin kõigepealt tegema neid asju, mis on tähtsad.
Mu ema tuli mulle külla. Ta armastab mind ja peab minust väga lugu. Ta jalg tegi talle haiget, seepärast rääkisin talle, mida ma tervenemise kohta olen õppinud. Ma olin nii põnevil, kui ta nõustuski sellega, et ma ta jala pärast palvetaksin. Selle asja kõige imelisem külg oli see, et jalg paranes!
Varsti panin ma käsi peale kõigile, kellele sain. Me hakkasime Mike’iga üksteise eest palvetama, kui me ennast halvasti tundsime. Me palvetasime ka lapse eest ning hakkasime kõik käima tervises.
Mitte keegi ei saanud terveks. Miks?
Ma palusin ka oma sõpru, et nad laseksid oma hullul, kuu pealt kukkunud sõbral enda eest paluda. Kurb on teatada, aga vaid üksikud neist, kui üldse keegi, said terveks. Tegelikult ütles ühel päeval üks neist inimestest mulle: “Cindy, mitte keegi, kelle pärast sa palvetad, ei saa terveks.”
Seda oli tõesti masendav kuulda. Läksin tagasi Valmistaja kasutamisjuhendi, Piibli, juurde. Lugesin uuesti Markuse 16:18:
… haigete peale nad panevad käed, ja need saavad terveks.
Ma otsustasin, et minu osa on haigetele käte pealepanemine. Jumala osa oli neid tervendada. Sellest päevast peale ei lasknud ma mitte millelgi end heidutada – ja ma hakkasin nägema, kuidas üha rohkem inimesi terveks saab. Mõned said terveks kohe ja teistel võttis paranemine veidi aega.
Mu väljakutse sinule
Ma tahan kutsuda sind üles kaasama käte pealepanemist oma igasse eluvaldkonda. Sul ei pea alustamiseks olema tohutul määral usku. Tee seda lihtsalt sellepärast, et see on Piiblis ja Jumal käskis seda teha!
Haigetele käte pealepanemine võib algul imelik tunduda, aga luba mul julgustada sind seda harrastama. Kui sa teiste eest palvetad, siis kasvad sa oma usus ja teadmises, et Jumal tahab sinu läbi imesid teha. Kui sa alustad, siis tee selle kohta märkmeid, mida sa koged. Kasuta selle peatüki lõpus olevat päevikulehekülge.
Peter Wagner õpib tundma käte pealepanemist
Dr Peter Wagner, mu vaimne õpetaja, rääkis mulle hämmastava loo selle kohta, kuidas tema haigete eest palvetama hakkas. Mõned teist on võib-olla kuulnud Peteri kursusest Fulleri Teoloogilises Seminaris. Ta kutsus kadunud John Wimberi, kauaaegse Vineyard Ministries International juhi, õpetama tervenemisest. Tol ajal ei olnud Peter, kes oli tubli kongregatsionalist, eriti tervenemisi näinud ega olnud ta ka ise tegelikult inimeste tervenemise pärast palvetanud.
Wimber esitas Wagnerile haigetele käte pealepanemise osas väljakutse. (Ma toon selle loo ära, toetamaks oma seisukohta, et kui sa palvetad, ei pea sa ilmtingimata ennast väga vaimsena või usku täis olevana tundma – sa pead lihtsalt Jumala Sõnale kuuletuma.)
Enne kui ma selle loo räägin, tahan ma sulle edasi anda ühe tähelepaneku, mille peale sa võib-olla oled juba ise tulnud, kui oled paljude inimeste eest palvetanud. Vahel annab Jumal sulle alguses kõige raskemad juhtumid! Tegelikult on olemas rasked juhtumid ja siis on kõige raskemad juhtumid – need, mis nõuavad seda, mida ma nimetan loovaks imeks, langevad sellesse teise kategooriasse.
Peter Wagner õpetas 1987. aasta veebruaris Fulleris. See oli just siis, mil temas toimus tervenemise suhtes tohutu paradigmanihe. Mitte üksnes Wimber ei kutsunud teda üles haigete pärast palvetama, nägemaks loovaid imesid, vaid ka tema argentiinlasest sõber Carlos Annacondia.
Ühel päeval tulid ta kabinetti Maailmamisjoni kooli dekaani Paul Piersoni poeg ja minia, et paluda nende poja pärast. Steve ja Sara Pierson olid Guatemalast adopteerinud väikese lapse, kes oli sündinud ilma kõrvadeta. Siin on Peteri enda jutustus:
Kui ta (abielupaari laps) tuli mu seminarikabinetti, olid tal mõlemal pool pead vaid tillukesed mügarad ja kõrvakanalid puudusid. Ta oli ka vasakust silmast osaliselt pime. Olukord näis nii lootusetu, et ma tunnistan, et mul oli väga vähe usku, kui ma panin käed ta pea peale ja siis ta vasaku silma peale ja palusin, et Jumal ta Jeesuse nimel tervendaks. Mitte miski ei tõendanud seda, nagu oleks midagi juhtunud, seepärast püüdsin ma julgustada Chrisi ja ta vanemaid nii palju, kui ma suutsin ja seejärel nad lahkusid.
Umbes pool tundi hiljem, kui nad läksid Marie Callenderi restorani, küsis Sara Steve’i käest: “Kas sa näed ka seda, mida mina näen?” Steve tunnistas, et ta on seda juba näinud, aga ei tahtnud midagi öelda. Kõrvad olid hakanud kasvama.
Kui nad järgmisel hommikul mööda teed sõitsid, küsis Chris: “Emme, mida tähendab p-a-g-a-r-i-ä-r-i?” Sara vastas: “Sa ei saa seda silti näha, sul ei ole kontaktläätsesid silmas.” Aga ta nägi seda. Ta ütles: “Sellest ajast peale, mil dr Wagner palvetas mu silma eest, on see kipitanud ja ma näen nüüd paremini.”
Kuigi Chrisi kõrvad ei kasvanud täielikult välja, lõi Jumal kõrvakanali ja piisavalt kude, et arstid suutsid talle kirurgiliselt uued kõrvad ehitada. Miks ei andnud Jumal talle täielikku üleloomulikku tervenemist? Me ei tea. Ent me teame, et Jumal kasutas seda lugu, puudutamaks kohalikke arste oma suure väe ja võimsusega.
Hakkame pihta
Mõnede jaoks teie seast võivad sedalaadi üleloomulikud tervenemiskogemused olla üsna uued. Võib-olla te palvetasite Püha Vaimuga täitumise pärast esimest korda eelmise peatüki lõpus. Lubage mul julgustada teid vaatama mõningaid tervenemist puudutavaid kirjakohti:
Tõepoolest võttis ta enese peale meie haigused ja kandis meie valusid! Meie aga pidasime teda vigaseks, Jumalast pekstuks ja vaevatuks! Ent teda haavati meie üleastumiste pärast, löödi meie süütegude tõttu! Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu, ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud! (Js 53:4–5)
… kes meie patud ise kandis üles ristipuule oma ihus, et meie pattudele ära sureksime [NKJV ütleb: et meie, olles surnud pattudele] ja elaksime õigsusele, kelle vermete tõttu te olete terveks saanud (1 Pt 2:24).
Kiida, mu hing, Jehoovat, ja kõik, mis mu sees on, tema püha nime! Tema annab andeks kõik su pahateod, tema parandab kõik su vigadused! (L 103:1, 3)
Loe neid kirjakohti ja mõtiskle nende üle. Loe uuesti Markuse 16:18–20 ja Apostlite tegude raamatut. Pane oma tähelepanekud kirja päevikuleheküljele.
Algkoguduses toimus palju imelisi asju, kaasa arvatud imed (loe läbi terve Apostlite tegude raamat). Kui sa oled usklik, siis peaksid sa ootama, et Jumal ka sinu läbi haigeid tervendaks. Kui sa oled uurinud Sõna, siis rakenda loetu praktikasse. Leia keegi, kelle peale sa võid oma käed panna. Tähtis on käia Jumala üleloomuliku looduna. Ei ole oluline, kas sa tunned palvetades mingit väge või ei. Ma olen seda juba märkinud, aga see on piisavalt tähtis, et seda korrata: sa pead lihtsalt usus kuuletuma Jumala Sõnale tervenemise suhtes.
Kristuse pärast ogar olemises ei ole midagi halba
Pole kahtlustki, et mõned teie seast käivad kirikus, kus juhid ei usu, et Jumal võib tänapäeval tervendada. Sa oled võib-olla mures selle üle, mida teised sinust mõtlevad, kui sa pakud ennast kellegi eest palvetama, kes on haige. Pea meeles, et apostlid olid valmis nägema välja kui “ogarad Kristuse pärast” (1 Kr 4:10). Jack Deere, kes hakkas haigete eest palvetama siis, kui ta oli Dallase Teoloogilise Seminari õppejõud, tegi läbi sellesama võitluse.
Me elasin läbi selle hirmu, kui ma alustasin haigete eest palvetamist. Ma mõtlesin, et mida küll mu seminarikolleegid minust mõelda võivad. Samuti mõtlesin ma, et mida mu sõbrad koguduses minust mõelda võivad. Palju aastaid olin ma neile õpetanud, et kui Jumal üldse meie ajal üleloomulike vahendite läbi tervendab, siis teeb Ta seda harva. Mida nad minust arvaksid, kui ma hakkan haigete pärast palvetama ja inimesed ei saa terveks?
Kas ma ei oleks võinud peavaluga alustada?
Mulle meenub üks juhtum ajast, kui ma alustasin haigete eest palvetamist. Me kolisime mitte kaua pärast mu vannitoaläbielamust käte pealepanemisega El Pasosse. Ma rääkisin ühele uuele sõbrale, et Jumal tervendab tänapäeval. Ta vaatas mulle otsa ja ütles: “Suurepärane, ma tunnen kedagi, kes on haige!”
Ma pean tunnistama, et läksin veidi ärevile. Mu rahutus kasvas veelgi, kui ta selgitas, et hoolitseb ühe naise eest, kellel oli olnud rabandus ja selle tagajärjel oli naise üks käsi lühem kui teine. See ajas mulle päris hirmu peale. Ma palvetasin sisimas ja ütlesin Isandale: Isa, ma just kolisin siia. Kas me ei võiks peavaluga alustada? Ent selleks ajaks olin ma läinud juba liiga kaugele, et nüüd veel tagasi tõmbuda.
Kui me astusime tema tuppa ja ma vaatasin seda naist, ütles mu usk peaaegu üles. Ta nägi välja selline, nagu võiks ta järgmine hingetõmme viimane olla! Oo, ei! mõtlesin ma ja samas haaras mind mu sisemuses paanika. See on palju, palju hullem, kui ma arvasin!
Läksin vaikselt naise juurde. Ma ütlesin talle, et olen tulnud tema pärast palvetama ja et Jumal armastab teda. Ta noogutas vaevumärgatavalt peaga, mida ma tõlgendasin kui temapoolset märguannet selle kohta, et võib edasi minna. Ma tõstsin ta mõlemad käed. Need olid halvatud, aga tõepoolest oli üks neist teisest lühem.
Ma sulgesin palvetamiseks silmad, mitte sellepärast, et ma oleksin seda mingiks vaimseks žestiks pidanud, vaid sellepärast, et mul ei olnud piisavalt usku lahtisilmi öelda seda, mida ma öelda kavatsesin. Minu suust tulid sõnad: “Ma kõnetan sind, käsi, Jeesuse Kristuse nimel – kasva!”
Ma tundsin, et käsi liigub ja oletasin, et naine püüab mind aidata. Just siis hakkas mu sõber hüüdma: “See kasvab! See kasvab!” Mu silmad läksid pärani! Ma ei suutnud uskuda, et see sünnib, kuigi mina olin olnud see, kes palvetas. Käsi kasvas tõepoolest ja muutus sama pikaks kui teine käsi. Halleluuja! Pärast seda muutus ka naise tervis palju paremaks.
Sellest päevast peale hakkasin ma neelama raamatuid, mis rääkisid imepärasest. Mul oli põlev igatsus olla rohkem ja rohkem Jumalast kasutatud haigete tervendamisel. Mul ei olnud aimugi, et ühel päeval palvetan ma korraga tuhandete eest ja näen regulaarselt oma silme ees toimuvat Apostlite tegude raamatu sündmusi.
Ka sina võid palvetada
Mõned teist said käte pealepanemisest teada võib-olla aastaid tagasi, aga ometi te teete seda harva regulaarselt. Kui teie sõbral või lapsel on peavalu, siis selle asemel, et pakkuda neile käte pealepanemist, te pakute neile aspiriini. Palun mõelge usu algpõhimõtete juurde tagasi pöördumisele ja uskuge imet kõigepealt Jumalalt.
Kirjutamine sellest ajast oma elus on teinud mind nii õnnelikuks. Hea on vaadata tagasi Püha Vaimu seiklustele, mis keegi on koos Jumalaga läbi teinud. Vahel me peame endale neid aegu meenutama. See on umbes nagu oma esimese armastuskogemuse tagasisaamine Püha Vaimuga. See võib ka sinuga nii olla. Kui see on nii, siis ma julgustan sind koos teistega neid asju meenutama.
|
|
|
|
|
|
|
|
Muuda tellimust 
