Harta pood » kristliku kirjanduse & muusika e-pood

Peatükk "Päev, mil ma peaaegu püüdsin Ta kinni," raamatust Jumala jälitajad, autor Tommy Tenney:

1. peatükk

Päev, mil ma peaaegu püüdsin Ta kinni

Jumala kannul jooksmine – Laul 63:9 (KJV)

Me arvame, et me teame, kus Jumal elab.

Me arvame, et me teame, mis Talle meeldib ja me oleme kindlad, et me teame, mis Talle ei meeldi.

Me oleme uurinud Jumala Sõna ja Ta vanu armastuskirju kogudustele nii palju, et mõned meist väidavad teadvat kõike Jumala kohta. Aga nüüd on hakanud inimesed nagu sina ja mina üle terve maailma kuulma üht häält, mis öövaikuses räägib nendega ja kordab neile järjekindlalt ja läbitungivalt:

“Ma ei küsi sinu käest, kui palju sa minu kohta tead.

Ma tahan sinult küsida: “Kas sa mind tegelikult tunned?

Kas sa mind tõesti tahad?””

Ma arvasin, et ma teen seda. Kord arvasin ma, et olen teenistuses saavutanud üsna head edu. Olin ma ju jutlustanud mõnedes Ameerika kõige suuremates kogudustes. Ma osalesin rahvusvahelist ulatust omavates programmides koos suurte jumalameestega. Ma käisin palju kordi Venemaal ja aitasin seal rajada mitmeid kogudusi. Ma olin teinud palju asju Jumala jaoks, sest ma mõtlesin, et just see ongi see, mida ma pean tegema.

Aga ühel sügisesel pühapäevahommikul juhtus midagi, mis selle kõik muutis. Ma seadsin kõik oma teenistusalased saavutused ja kvalifikatsiooni hädaohtu. Üks mu ammune sõber, kes oli ühe Houstonis, Texase osariigis asuva koguduse pastor, oli palunud mind oma kogudusse jutlustama. Ma tajusin kuidagi, et midagi saatuslikku on sündimas. Enne tema kutset oli mu südamesse tulnud üks nälg, mis lihtsalt ei läinud enam ära. Näriv tühjusetunne keset mu saavutusi muutus aina hullemaks. Mind valdas nörritav paanika, saatuse jumalik rõhumine. Kui ta helistas, siis tundsin ma, et meid ootab midagi Jumala käest. Meil ei olnud aimugi, et me lähenesime jumalikule kokkusaamisele.

Ma olen neljanda põlve Vaimuga täidetud kristlane, millest kolm põlvkonda on olnud teenistuses, aga ma pean olema sinuga aus: ma olin kirikust tüdinenud. Ma olin nagu enamus neist inimestest, keda me iga nädal püüame meelitada oma koosolekutele. Nad ei tule, sest ka nemad on kirikust tüdinenud. Aga teisest küljest, kuigi enamus neist inimestest, kes sõidavad meie kirikutest mööda, elavad meie kirikutornide vaateväljas ja asustavad meie koosolekusaale, võivad samuti olla kirikust tüdinenud, on neil samamoodi nälg Jumala järele.

Ei ole vastanud sellele, mida reklaamitud

Sa ei saa mulle öelda, et neil ei ole nälga Jumala järele, kui nad kannavad kaelas kristalle, laovad välja sadu dollareid päevas, et kuulata gurusid ja helistavad aastas miljardite dollarite eest selgeltnägijatele. Nad on näljas, et kuulda midagi, mis on nendest kõrgem, midagi, mida nad tänapäeva kirikus ei kuule. Tõeline põhjus seisneb selles, et inimesed on kirikust tüdinenud, kuna kirik ei ole vastanud sellele, mida Raamatus on reklaamitud! Inimesed tahavad ühendust kõrgema jõuga! Nende nälg paneb neid otsima igalt poolt, välja arvatud kirikust. Nad otsivad lihalikest harrastustest, et püüda rahuldada nälga, mis närib nende hinges.

Irooniline oli see, et mina kannatasin jutlustajana samasuguse näljavaeva all kui need inimesed, kes ei olnud kunagi Jeesust kohanud! Ma ei olnud enam lihtsalt rahul sellega, et ma teadsin Jeesusest. Sa võid teada kõike presidentide, kroonitud peade ja kuulsuste kohta; sa võid tunda nende söögiharjumusi, teada nende aadressi ja perekonnaseisu. Aga see, et sa tead nende kohta üht-teist, ei too endaga kaasa lähedasi suhteid. See ei tähenda, et sa tunned neid. Meie informatsiooniajastul, kus kõditavad kuulujutud levivad suust suhu, ajalehest ajalehte ja inimeselt inimesele, on võimalik hankida kellegi kohta fakte, teda isiklikult tundmata. Kui sa kuuleksid pealt, kuidas kaks inimest räägivad mõnd kuulsust tabanud järjekordsest õnnetusest või hiljutisest võidust, mida ta koges, siis võiks sulle jääda mulje, et nad tunnevad seda inimest, kuid tegelikult teavad nad ainult tema kohta mõnd fakti! Liiga kaua on kogudus tegelenud ainult Jumala asjadega. Me räägime sellest, kuidas midagi teha, aga me ei räägi Temaga. Kellegi tundmise ja temast millegi teadmise vahel on erinevus. Presidendid, kroonitud pead ja kuulsused – ma võin teada nende kohta paljusid fakte, aga ma ei tunne neid tegelikult. Kui ma neid kunagi isiklikult kohtaksin, oleks vaja neid mulle tutvustada, kuna lihtsalt see, et me teame midagi kellegi kohta, ei ole seesama, mis lähedane sõprus.

Lihtsalt teadmistest Jumala kohta ei piisa. Meil on kirikud täis inimesi, kes võivad võita piiblialaseid viktoriine, aga kes ei tunne Teda. Ma kardan, et mõned meist on kõrvale juhitud või on takerdunud igasugustesse asjadesse jõukusest vaesuseni ja meist on saanud selline eneses õigete kinnine seltskond, et meie igatsused ja meie soovid ning Püha Vaimu igatsused ja soovid on kaks erinevat asja.

Kui me ei ole ettevaatlikud, siis me võime muutuda nii hõivatuks oma “mugavuskultuse” väljaarendamisest, kus meil on mõnus pastor, mugav kogudusehoone ja mõnus sõpradering, et me unustame need tuhanded rahulolematud, haavatud ja surevad inimesed, kes iga päev mööduvad meie mugavast kirikust! Ma mõtlen paratamatult sellele, et kui me isegi ei püüa nendeni viia Jeesuse Kristuse evangeeliumit, siis raiskas Ta kindlasti Kolgatal palju verd. Ja see tekitab minus küll ebamugavustunde.

Pidi leiduma midagi enamat. Ma ootasin meeleheitlikult (kõige lähedasemat) kohtumist Jumalaga.

Ma pöördusin pärast oma sõbra koguduses kõnelemist Texases koju tagasi. Järgmisel kolmapäeval, kui ma seisin köögis, helistas pastor uuesti. Ta ütles: “Tommy, me oleme nüüd aastaid sõbrad olnud. Ja ma ei tea, et ma oleksin kunagi palunud kellelgi tulla tagasi teist pühapäeva järjest ... aga kas sa tuleksid siia ka järgmisel pühapäeval tagasi?” Ma nõustusin. Me tundsime, et Jumalal on midagi plaanis. Kas jälitati nüüd jälitajat? Kas pidi meid tabama see, mida me ise taga ajasime?

See teine pühapäev oli isegi intensiivsem. Pärast pühapäevaõhtust koosolekut ei tahtnud keegi hoonest lahkuda.

“Mida me peaksime tegema?” küsis mu pastorist sõber.

“Me peaksime pidama esmaspäeva õhtul palvekoosoleku,” vastasin ma, “millel ei ole mingit kindlat kava. Vaatame, kui suur on inimeste nälg ja mis sünnib.” Sel esmaspäeval tuli palvekoosolekule nelisada inimest ja me ei teinud midagi peale Jumala pale otsimise. Oli ilmne, et midagi on toimumas. Houstoni linna kohal olevasse vasksesse taevasse ilmus tilluke pragu. Kollektiivne nälg nõudis pisarsilmi kollektiivset külastust.

Ma läksin koju tagasi ja kolmapäeval oli pastor taas telefoni otsas, küsides: “Tommy, kas sa saad jälle pühapäeval tagasi tulla?” Ma kuulsin seda, mis oli ta sõnade taga, seda, mida ütles ta süda. Ta ei olnud tegelikult sellest huvitatud, et “mina” tagasi tulen. Mida me mõlemad temaga tahtsime, oli Jumal. Ta on samuti Jumala jälitaja ja me olime Tal otse kannul. Ta kogudus oli suurendanud mu näljatunnet. Ka nemad olid valmistunud jälituseks. Me tundsime, et me oleme Ta “kinnipüüdmisele” lähedal.

See on huvitav väljend, kas pole? Tema püüdmine. Tegelikult on see võimatu väljend. Me ei saa Teda rohkem kinni püüda, kui ida saab läänt kinni püüda. Nad on selleks üksteisest liiga kaugele viidud. See on nagu tagaajamise mängimine mu tütrega. Tihti, kui ta tuleb pärast koolipäeva koju, me mängime seda väikest mängu, mida paljud isad ja lapsed üle terve maailma mängivad. Kui ta tuleb ja püüab mind kinni püüda, siis tegelikult ei pea ma jooksma, hoolimata isegi oma kogukast kehast. Ma lihtsalt põikan osavalt ühele poole ja siis teisele poole ja ta ei saa mind isegi puudutada, sest üks kuueaastane laps ei suuda kinni püüda täiskasvanut. Aga see ei olegi tegelikult mängu eesmärk, sest kui see on kestnud mõned minutid, ütleb ta naerdes: “Oh, issi,” ja see on hetk, mil ta püüab mu südame, kuigi ta ei pruugi mind kinni püüda. Ja siis pöördun ma ning enam ei aja tema mind taga, vaid mina ajan teda taga. Ma püüan ta kinni ning me veereme rohus kallistades ja musitades ringi. Tagaajajast saab tagaaetav. Nii et kas me saame Teda kinni püüda? Tegelikult mitte, aga me võime kinni püüda Ta südame. Taavet tegi seda. Ja kui me püüame kinni Ta südame, pöörab Ta ringi ja ajab meid taga. Selles peitub Jumala jälitajaks olemise võlu. Sa ajad taga võimatut, teades, et see on võimalik.

Sellel usklike hulgal Houstonis oli pühapäevaks kavandatud kaks koosolekut. Esimene hommikune koosolek algas kell pool üheksa ja sellele järgnes teine koosolek, mis algas kell üksteist.

Kui ma läksin sinna kolmandaks nädalalõpuks tagasi, siis kogesin ma hotellis olles mingit laadi tugevat võidmist, nagu oleks Vaim raskelt tulnud mu üle ja ma sõna otseses mõttes nutsin ja värisesin.

Vaevalt sai hingata

Järgmisel hommikul sisenesime poole üheksaseks pühapäevaseks koosolekuks hoonesse, arvates, et leiame eest tavapärase varahommikuse esimese koosoleku “unise” rahvahulga vaoshoitud ülistusega. Kui ma astusin sisse, et istuda tol hommikul esimesse ritta, oli Jumala ligiolu selles paigas juba nii raskelt, et õhk oli paks. Vaevalt sai hingata.

Oli ilmne, et muusikud nägid vaeva, et edasi teenida; pisarad segasid neid. Üha raskem oli muusikat mängida. Lõpuks hõljus Jumala ligiolu nii tugevalt ruumis, et nad ei suutnud enam laulda või mängida. Ülistusjuht vajus nuuksudes klahvpilli taga kokku.

Kui ma oma elu jooksul üldse mõne hea otsuse olen teinud, siis tegin ma selle tol päeval. Ma ei olnud Jumala “kättesaamisele” kunagi nii lähedal olnud ja ma ei kavatsenud peatuda. Sellepärast ma ütlesin oma abikaasa Jeannie’le. “Sa peaksid minema ja meid edasi Tema juurde juhatama.” Jeannie’l on võidmine juhtida inimesi ülistaja ja eestpalvetajana Jumala ligiollu. Ta läks vaikselt ette ja jätkas Isanda ülistamist ja teenimist. See ei olnud midagi erilist, vaid lihtne ülistus. See oli ainuõige reageering tol hetkel.

Atmosfäär meenutas mulle kirjakohta Jesaja 6. peatükis, midagi, millest ma olin lugenud, aga ei olnud isegi unistada julgenud, et võiksin seda ise kogeda. Selles kirjakohas täitis Isanda au templi. Ma ei olnud kunagi mõistnud, mida see tähendab, kui Isanda au täidab ühe paiga. Ma olin tajunud, kuidas Jumal tuleb mõnda paika. Ma olin tajunud, kuidas Ta möödub, aga sel korral Houstonis oli nii, et kuigi hoones oli nii palju Jumalat, kui minu arvates sinna mahutada oli võimalik, surus Ta ligiolu sõna otseses mõttes ennast ruumi juurde. See oli nagu pruudi kleidislepp, et kui ta ise on hoonesse sisenenud, tuleb ta pruudislepp tema järel hoonesse sisse. Jumal oli kohal, selles ei olnud mingit kahtlust. Aga sinna tuli Teda üha enam juurde, kuni see sõna otseses mõttes täitis hoone, nii nagu Jesajas. Õhk oli kohati nii hõre, et seda oli peaaegu võimatu hingata. Tundus, et hapniku järele tuleb ahmida. Kõikjalt kostus summutatud nuukseid. Keset seda kõike pöördus pastor minu poole ja esitas mulle küsimuse.

“Tommy, kas sa oled valmis võtma koosoleku juhtimise enda kätte?”

“Pastor, ma veidi kardan poodiumile astuda, sest ma tajun, et Jumalal on midagi plaanis.”

Pisarad veeresid mööda mu nägu alla, kui ma seda ütlesin. Ma ei kartnud, et Jumal mu pikali lööb või et midagi halba juhtub. Ma lihtsalt ei tahtnud sekkuda ja kurvastada seda kallist ligiolu, mis seda ruumi täitis! Sest me inimestena oleme liiga kaua lubanud Pühal Vaimul vaid ainult teatava piirini kontrolli enda kätte võtta. Põhimõtteliselt on nii, et niipea kui see väljub meie turvatsoonist või veidi liiga palju meie kontrolli alt, me tõmbame ohjadest (Piibel nimetab seda 1 Tessalooniklastele 5:19 “Vaimu kustutamiseks”). Liiga sageli me peatume telgi eesriide ees.

“Ma tunnen, et ma peaksin lugema Teise Ajaraamatu 7:14 ja mul on üks sõna Isanda käest,” ütles mu pastorist sõber.

Noogutasin ohtrate pisaratega jaatavalt ja ütlesin: “Jah, tee seda.”

Mu sõber ei ole mees, kes välistele tundeavaldustele maad annab, ta on enamjaolt “tasakaalus” emotsioonidega mees. Aga kui ta tõusis, et lavale minna, oli näha, et ta väriseb üsna tugevasti. Sel hetkel tajusin ma nii selgelt, et midagi on sündimas, et ma kõndisin esimesest reast ruumi tagumisse ossa ja jäin helikabiini kõrvale seisma. Ma teadsin, et Jumal teeb midagi, ma ei teadnud ainult, kus. Ma istusin esimeses reas ja see võis juhtuda minu taga või minu külje peal. Ma tahtsin nii meeletult Teda kinni püüda, et ma tõusin püsti ja kõndisin kõigi nähes helikabiini juurde, samal ajal kui pastor läks kantsli taha kõnelema. Ma tahtsin näha, mis sünnib. Ma ei olnud isegi mitte kindel, et see sünnib laval, aga ma teadsin, et midagi hakkab sündima. “Jumal, ma tahan olla võimeline nägema, ükspuha mis see siis on, mida Sa teed.”

Mu pastorist sõber astus läbipaistva kantsli taha keset lava, avas Piibli ja luges vaikselt haarava kirjakoha Teisest Ajaraamatust 7:14:

...kui siis minu rahvas, kellele on pandud mu nimi, alandab ennast ja nad palvetavad ja otsivad minu palet ning pöörduvad oma kurjadelt teedelt, siis ma kuulen taevast ja annan andeks nende patu ning säästan nende maa!

Siis pani ta Piibli kinni, haaras värisevate kätega kantsli äärtest kinni ja ütles: “Isanda sõna meile on see, et me lõpetaksime selle otsimise, mida Tema käest saada ja selle asemel otsiksime Teda. Me ei peaks enam otsima Ta käsi, vaid otsima Ta palet.”

Sel hetkel kuulsin ma midagi, mis kõlas kui kõuekärgatus, kajavat läbi terve hoone ja pastor tõsteti sõna otseses mõttes üles ja heideti umbes kolm meetrit tahapoole, lahutades ta efektselt kantslist. Kui tema tahapoole lendas, kukkus kantsel ettepoole. Kaunis lilleseade, mis oli asetatud kantsli ette, kukkus maha, aga selleks ajaks, kui kantsel maad puudutas, oli see juba kahes tükis. See oli lõhenenud kaheks, otsekui oleks välk seda tabanud! Sel hetkel täitis ruumi tõeline hirm Jumala ligiolu ees.

Inimesed hakkasid nutma ja halama

Astusin ruumi tagaosast kiiresti mikrofoni juurde ja ütlesin: “Juhul, kui te ei ole sellest teadlikud, tahan ma teatada, et Jumal on tulnud sellesse paika. Pastoriga on kõik korras. [Ent kulus kaks ja pool tundi, enne kui ta üles suutis tõusta ja isegi siis pidid kohanäitajad teda kandma. Ainult ta käsi värises veidi, andes märku elust.] Temaga on kõik hästi.”

Kui see kõik juhtus, jooksid kohanäitajad kiiresti ette, et vaadata, mis pastoriga on juhtunud ja korjata üles need lõhenenud kantsli kaks tükki. Keegi ei pööranud lõhenenud kantslile erilist tähelepanu, me olime selleks liiga hõivatud avanenud taevast. Jumala ligiolu oli tabanud seda paika nagu pomm. Inimesed hakkasid nutma ja halama. Ütlesin: “Kui sa ei ole vaimselt sellises olukorras, kus sa peaksid olema, siis nüüd on õige aeg oma asjad Jumalaga korda seada.” Ma ei ole kunagi sellist altarikutset näinud. Valitses täielik segadus. Inimesed lükkasid üksteist tee pealt eest. Nad ei oodanud, kuni vahekäigud tühjaks saavad, nad ronisid üle pinkide, ärimehed kiskusid endil lipsud eest ja nad olid sõna otseses mõttes üksteise otsas. Meeleparandusega kaasnev hääl oli üks kõige jubedamaid kooskõlasid, mida iganes kuuldud. Üksnes mõte sellest tekitab minus ikka veel külmajudinaid. Kui ma esitasin poole üheksase koosoleku altarikutse, siis polnud mul aimugi, et sellest saab esimene seitsmest altarikutsest sellel päeval.

Kui oli aeg kella üheteistkümnesel koosolekul alata, ei olnud keegi ruumist lahkunud. Inimesed olid ikka veel näoli maas ja kuigi sellel ajal vaevalt üldse mingit muusikat mängiti, oli ülistus takistamatu ja ohjeldamatu. Täiskasvanud mehed tantsisid balletti, väikesed lapsed nutsid meeleparandusest. Inimesed olid näoli maas, jalul, põlvili, aga enamalt jaolt Tema ligiolus. Jumala ligiolu ja vägi oli nii valdav, et inimesed hakkasid tundma tungivat vajadust saada ristitud. Ma nägin, kuidas inimesed astusid läbi meeleparanduse väravate ja kogesid üksteise järgi Jumala au ja ligiolu, kui Ta tuli nende ligi. Siis tahtsid nad ristitud saada ja ma olin kimbatuses selle suhtes, mida teha. Pastor oli ikka veel kättesaamatuna põrandal. Tuntud inimesed tulid minu juurde ja teatasid: “Ma pean saama ristitud. Kas keegi võib mulle öelda, mida teha?” Nad liitusid nende päästmata inimeste hulgaga, kes nüüd olid päästetud ja keda oli selleni viinud üksnes kokkupuude Jumala ligioluga. Tol päeval ei peetud ühtegi jutlust ega lauldud ühtegi päris laulu – oli üksnes Ta Vaim.

Möödunud oli kaks ja pool tundi ning kuna pastor oli suutnud selleks ajaks vaid ühte sõrme viibutada, et kutsuda koguduse vanemad enda juurde, olid kohanäitajad kandnud ta oma kontorisse. Samas kui kõik need inimesed küsisid minult (või kõikidelt teistelt, keda nad suutsid leida), kas nad võiksid saada ristitud. Olles selles koguduses külalisjutlustaja, ei tahtnud ma võtta meelevalda, et käskida kellelgi need inimesed ristida, nii saatsin ma inimesed pastori kantseleisse, et nad uuriksid välja, kas ta annab veega ristimiseks loa.

Ma esitasin ühe altarikutse teise järgi ja sajad inimesed tulid ette. Kui üha rohkem inimesi tuli minu juurde veeristimise suhtes küsima, panin ma tähele, et mitte ükski nendest inimestest, keda ma olin pastori kontorisse saatnud, ei olnud tagasi pöördunud. Lõpuks saatsin ma ühe vanemabipastori sinna ja ütlesin talle: “Palun uuri välja, mida pastor tahab veeristimise suhtes teha, mitte keegi ei ole veel tagasi tulnud, et mulle seda öelda.” Mees pistis oma pea pastori kontori ukse vahele ja nägi enda ehmatuseks, et pastor lamab ikka veel Isanda ees ja kõik need, keda ma sinna olin saatnud, olid samuti siruli maas mööda põrandat laiali, nuttes ja parandades Isanda ees meelt. Ta kiirustas tagasi, et rääkida mulle, mis ta oli näinud ja lisas: “Ma võin minna ja tema käest küsida, aga kui ma sinna kontorisse sisse lähen, siis ei pruugi ka mina tagasi tulla.”

Me ristisime inimesi tundide viisi

Ma kehitasin õlgu ja nõustusin abipastoriga: “Ma arvan, et on õige neid ristida.” Nii me hakkasime inimesi ristima füüsilise märgina nende meeleparandusest Isanda ees ja me ristisime lõpuks inimesi tundide viisi. Inimesi tuli üha uusi ja uusi ning kuna varajase koosoleku rahvas oli ikka veel kohal, siis oli kirikuhoone ümbrus täis pargitud autosid. Suur vabaõhupalliplats, mis asus hoone kõrval, oli täis segamini pargitud autosid.

Kui inimesed sõitsid parkimisplatsile, tundsid nad nii tugevat Jumala ligiolu, et mõned neist hakkasid kontrollimatult nutma. Nad leidsid endid sõitvat parkimisplatsile või rohuplatsile, teadmata, mis sünnib. Mõned hakkasid autodest välja tulema ja suutsid vaevu vaaruda üle parkimisplatsi. Mõned tulid hoonesse sisse ja kukkusid kohe sissepääsu juures põrandale. Hädas kohanäitajad pidid sõna otseses mõttes tirima neid abituid inimesi uste juurest eemale ja asetama nad koridori seinte äärde, et vabastada sissepääs. Teistel õnnestus jõuda koridorides poole tee peale ja mõned jõudsid fuajeesse, enne kui nad meelt parandades näoli maha kukkusid.

Mõned neist jõudsid isegi koosolekusaali, aga enamus neist ei vaevunud kohta otsima. Nad tulid lihtsalt altari äärde. Vaatamata sellele, mida nad tegid või kui kaugele nad jõudsid, ei kulunud palju aega, enne kui nad hakkasid nutma ja meelt parandama. Nagu ma ütlesin, ei toimunud mingit jutlustamist. Osaliselt puudus ka igasugune muusika. Sellel päeval sündis eelkõige üks asi: Jumala ligiolu ilmus kohale. Kui see sünnib, siis esimene asi, mida sa teed, on seesama, mida tegi Jesaja, kui ta nägi Isandat istuvat suurel ja kõrgel aujärjel. Ta hüüdis oma hinge sügavusest:

Ja ma ütlesin: “Häda mulle, sest ma olen kadunud! Sellepärast, et ma olen roojane mees huultest ja elan roojaste huultega rahva keskel, sellepärast et mu silmad on näinud kuningat, vägede Jehoovat!” (Jesaja 6:5).

Mõistad, sel hetkel, mil prohvet Jesaja, Jumala valitud sulane, nägi au Kuningat, tundus see, mida ta oli pidanud puhtaks ja pühaks, määrdunud riide sarnane. Ta mõtles, Ma arvasin, et ma tunnen Jumalat, aga ma ei tundnud Teda kuigivõrd! Sellel pühapäeval tundus, et me jõudsime Talle väga lähedale, me peaaegu püüdsime Ta kinni. Nüüd ma tean, et see on võimalik.

Nad tulid kohe tagasi, et saada rohkem

Inimesed muudkui täitsid selle saali üha uuesti ja uuesti, alates sellest kummalisest koosolekust, mis algas pool üheksa sel hommikul. Ma läksin lõpuks kusagil kella nelja paiku sel pärastlõunal sööma ja tulin siis kohe kogudusehoonesse tagasi. Paljud ei läinudki ära. See pidev “pühapäevahommikune” koosolek kestis kuni kella üheni esmaspäeva hommikul. Me ei pidanud teatama oma plaane esmaspäeva õhtuks. Kõik teadsid juba niigi. Ausalt öeldes oleks koosolek toimunud ka siis, kui me seda välja ei oleks kuulutanud. Inimesed läksid lihtsalt koju, et veidi magada või teha hädavajalikke asju ja nad tulid kohe tagasi, et saada rohkem – mitte rohkem inimesi ja nende programme, vaid Jumalat ja Tema ligiolu.

Õhtu õhtu järel me tulime pastoriga sisse ja küsisime: “Mida me teeme?”

Enamus ajast oli meie vastus üksteisele sama endastmõistetav: “Mida sa tahad teha?”

Mida me selle all mõtlesime, oli see: “Ma ei tea, mida teha. Mida Tema teha tahab?”

Vahel me läksime sisse ja püüdsime hakata koosolekut pidama, aga inimeste südamest tulev nälg tõmbas ruttu kohale Jumala ligiolu ja äkki me olime Jumala valduses! Kuula, mu sõber, Jumal ei hooli su muusikast, su pisikestest kirikutornikestest ja su lihale muljet avaldavatest ehitustest. Su kiriku vaip ei avalda Talle muljet – Ta katab vaibaga välju. Jumal ei hooli tegelikult mitte millestki sellisest, mida sa võid Tema jaoks “teha”, Ta hoolib vaid sinu vastusest ühele küsimusele: “Kas sa tahad mind?”

Riku ära kõik, mis ei ole Sinust, Isand!

Me oleme oma koguduse koosolekud nii tihedalt täis programmeerinud, et me tegelikult ei jäta ruumi Pühale Vaimule. Oo, me võime lasta Jumalal endile veidi prohvetlikult kõnelda, aga me muutume närviliseks, kui Ta püüab meie koosolekukavast välja murda. Me ei saa lasta Jumalat liiga palju kastist välja, sest Ta võib kõik ära rikkuda. (Sellest on saanud mu palve: “Isand, murra välja meie kastidest ja riku ära kõik, mis ei ole Sinust!”)

Luba ma esitan sulle ühe küsimuse: Kui palju aega on möödunud sellest hetkest, mil sa tulid kirikusse ja ütlesid: “Me hakkame ootama Isandat?” Ma arvan, et me kardame Teda oodata, sest me kardame, et Ta ei ilmu kohale. Mul on sinu jaoks tõotus: “...aga kes ootavad Jehoovat, saavad uut rammu” (Js 40:31a). Kas sa tahad teada, miks me oleme kristlastena nõrkuses elanud ja meil ei ole olnud kõike seda, mida Jumal tahab, et meil oleks? Kas sa tahad teada, miks me oleme elanud allpool oma privileege ja miks meil ei ole olnud jõudu võita ära omaenda lihalikkust? Võib-olla sellepärast, et me ei ole oodanud Teda, et Ta tuleks ja annaks meile väge ja me püüame teha liiga palju omaenda hingelise sfääri jõust.

Jumal rikkus Houstonis kõik ära

Ma ei taha tekitada sulle halba enesetunnet. Ma tean, et enamus kristlasi ja enamus meie juhte tahavad siiralt head teha, aga Jumalas on veel nii palju rohkem. Sa võid “püüda kinni” Jumala – küsi Jaakobilt ja see võib rikkuda ära sinu tavapärase eluviisi! Aga sa võid Ta kinni püüda. Me oleme rääkinud, jutlustanud ja õpetanud ärkamisest nii kaua, et kogudus on tüdinenud selle kuulmisest. Just sellega ma teenisin endale elatist: ma pidasin äratuskoosolekuid või nii ma vähemalt arvasin. Siis Jumal murdis oma kastist välja ja rikkus kõik ära, kui Ta kohale ilmus. Järgmised neli või viis nädalat järjest seisid seitse õhtut nädalas sajad inimesed järjekorras, et parandada meelt ja võtta vastu Kristus, ülistada, oodata ja palvetada. See, mis oli toimunud ajaloos, nii kaugemas kui lähimas, toimus taas. Siis jõudis mulle pärale: “Jumal, Sa tahad seda kõikjal teha.” Ta avalikuks saanud ligiolu hõljus seal kuid.

Jumal tuleb tagasi, et võtta kogudus taas oma valdusesse

Niipalju kui mina oskan öelda, on ainult üks asi, mis Teda peatab. Ta ei vala oma Vaimu välja seal, kus Ta ei leia nälga. Ta otsib näljaseid. Nälg tähendab seda, et sa ei ole rahul sellega, kuidas asjad on olnud, sest see on sind sundinud elama ilma Temata Tema täiuses. Ta tuleb ainult siis, kui sa oled valmis Talle kõik üle andma. Jumal tuleb tagasi, et võtta oma kogudus taas oma valdusesse, aga sa pead olema näljane.

Ta tahab ennast meie keskel ilmutada. Ta tahab tulla üha tugevamini ja tugevamini ja tugevamini ja tugevamini, kuni su liha ei ole võimeline seda taluma. Selle asja võlu peitub selles, et samuti ei ole möödasõitvad päästmata inimesed võimelised sellele vastu seisma. See on hakanud sündima. Ma olen näinud päeva, mil patused pööravad maanteelt ära, kui nad sõidavad mööda avatud taevaga paikadest. Nad keeravad hämmastunud ilmel parkimisplatsile, koputavad ustele ja ütlevad: “Palun, siin on midagi ... ma pean ka seda saama.”

Mida me teeme?

Kas sa oled tüdinud traktaatide laialijagamisest, ustele koputamisest, et panna asju sündima? Me oleme kaua aega püüdnud panna asju sündima. Nüüd tahab Tema asjad sündima panna! Miks sa ei uuri välja, mida Ta teeb ja ei liitu sellega? Jeesus tegi seda. Ta ütles: “Isa, mida Sa teed? Ma teen ka seda.”

Jumal tahab kolida su kogudusse. Kui kaua aega on sellest möödas, mil sa olid nii näljane Jumala järele, et see haaras sind niivõrd, et sa ei hoolinud karvavõrdki sellest, mida inimesed sinust arvavad? Ma kutsun sind üles just nüüd unustama kõik takistused, kõik arvamused, peale ühe. Mida sa tunned praegu, kui sa loed sellest, kuidas Jumal ise vallutas need kogudused? Kas sa surud seda maha? Mis haarab su südant? Kas sa ei tunne ärkavat seda, mida sa pidasid ammu surnud näljaks? Kui kaua on sellest möödunud, mil sa tundsid seda, mida sa tunned praegu? Tõuse ja otsi Ta ligiolu. Saa Jumala jälitajaks.

Ma ei räägi sellest vaimustusest, mida me tunneme kiituse ja ülistuse puhul. Me teame, kuidas panna muusika “õigesti” kõlama, nii et laulmine on vapustav, saade on imeline ja kõik näib täiuslik. Aga ma ei räägi sellest ja see ei põhjusta sinus ka praegu nälga. Ma räägin näljast Jumala ligiolu järele. Ma ütlesin “nälg Jumala ligiolu järele”.

Luba mul olla hetkeks otsekohene. Ma tean oma südame sügavuses, et tõde on selles: kogudus on elanud ennast õigeks pidavas enesega rahulolus nii kaua, et me haiseme Jumala ninasõõrmetes. Ta ei taha meie praeguses olukorras meie peale isegi mitte vaadata. Samamoodi, kui meie sinuga võime tunda restoranis või toidupoes piinlikkust, kui me näeme kellegi lapsi halvasti käitumas ja karistuseta jäämas, tunneb Jumal sedasama meie eneseõigsuse kohta. Jumal tunneb ebamugavust, nähes meie rahulolevat eneseõigsust. Me ei ole “nii koos” nagu me arvame, et me oleme.

“Mis põhjustab sellise asja sündimise?”

“Meeleparandus.”

Neil päevil tuli Ristija Johannes ja kuulutas Judea kõrbes

ning ütles: “Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!”

Tema on nimelt see, kellest prohvet Jesaja on rääkinud, öeldes: “Hüüdja hääl on kõrbes: valmistage Isanda teed, õgvendage tema teerajad!” (Matteuse 3:1-3)

Meeleparandus valmistab tee ja teeb meie südame teed sirgeks. Meeleparandus täidab kõik madalad paigad ja tasandab kõik kõrged paigad meie ja koguduse elus. Meeleparandus valmistab meid Tema ligioluks. Tegelikult sa ei saa elada Tema ligiolus ilma meeleparanduseta. Meeleparandus lubab meil otsida Ta ligiolu. See ehitab tee, mida mööda sa jõuad Jumalani (või Jumal jõuab sinuni!). Küsi vaid Ristija Johannese käest. Kui tema ehitas tee, tuli Jeesus mööda seda kohale.

Mõte, mida ma tahan väljendada, on järgmine: kui kaua aega tagasi ütlesid sa viimati: “Mina otsin Jumalat?” Kui kaua aega tagasi juhtus see, et sa panid kõrvale kõik, mis su tähelepanu haaras ja jooksid mööda meeleparanduse teed, et otsida Jumalat?

Tegemist ei ole uhkusega, vaid näljaga

Mu eesmärgiks oli kunagi jutlustada häid jutlusi suurtele rahvahulkadele ja teha suuri asju Temale. Aga nüüd olen ma rikutud. Nüüd olen ma Jumala jälitaja. Mitte miski ei ole enam oluline. Ma ütlen sulle, et sinu vennana Kristuses ma armastan sind. Aga ma armastan Teda rohkem. Mulle ei lähe korda, mida teised inimesed või jutlustajad minust arvavad. Mina otsin Jumalat. Tegemist ei ole uhkusega, tegemist on näljaga. Kui sa otsid Jumalat kogu oma südamest, hingest ja ihust, siis pöördub Ta ringi, et kohtuda sinuga ja sa tuled sellest kogemusest välja, olles maailma jaoks rikutud.

Headest asjadest on saanud parimate asjade vaenlane. Ma kutsun sind üles ja vabastan su just nüüd, mil sa loed neid sõnu, et sa laseksid Püha Vaimul murda oma südame. Aeg on teha oma elu pühaks. Ära vaata enam seda, mida sa oled tavatsenud vaadata, ära loe enam seda, mida sa oled tavatsenud lugeda, kui sa loed seda rohkem kui Ta Sõna. Tema peab olema su esimene ja suurim nälg.

Kui sa oled enesega rahul, siis ma jätan su rahule ja sa võid vabalt selle raamatu juba praegu ära panna ja ma ei tülita sind enam. Aga kui sa oled näljane, siis on mul sulle Isanda käest üks tõotus. Ta ütles: “Õndsad on need, kellel nälg ja janu on õigsuse järele, sest nemad rahuldatakse.” (Mt 5:6)

Me ei ole kunagi näljased olnud

Meie probleemiks on see, et me ei ole kunagi tõeliselt näljased olnud. Me oleme lasknud selle maailma asjadel rahuldada oma elu ja kustutada oma nälga. Me oleme tulnud Jumala ette nädalast nädalasse, aastast aastasse, laskmaks Tal täita neid tillukesi paiku, mis on veel tühjad. Ma ütlen sulle, et Jumal on tüdinud olema “teisel kohal” kõige muu kõrval meie elus. Ta on isegi tüdinud olema teisel kohal koguduse programmi ja koguduse elu järel!

Kõik hea, kaasa arvatud need asjad, mida teeb su kohalik kogudus – alates vaeste toitmisest, imikute päästmisest rasedate nõustamiskeskuses, kuni laste õpetamiseni pühapäevakooli klassides – peaks voolama välja Jumala ligiolust. Meie peamine motiveeriv tegur peaks olema: “Me teeme seda Tema pärast ja sellepärast, et selline on Tema süda.” Aga kui me ei ole hoolikad, siis me võime saada nii hõivatud Tema jaoks asjade tegemisest, et me unustame Tema.

Sa võid niivõrd takerduda “religioossusesse” olemisse, et sa ei muutu kunagi vaimseks. Ei ole tähtis, kui palju sa palvetad. (Vabanda, et ma seda ütlen, aga sa võid olla kadunud, isegi mitte tunda Jumalat ja ikkagi omada palveelu.) Mind ei huvita, kui palju sa tead Piibli kohta või mida sa tead Tema kohta. Ma küsin sinult: “Kas sa tunned Teda?”

Ma kardan, et me oleme rahuldanud oma nälja Tema järele, lugedes Ta vanu armastuskirju kogudustele Uue Testamendi raamatutes. Need on head, pühad ja vajalikud, aga meil ei ole Temaga lähedast osadust. Me oleme lämmatanud oma nälja Tema ligiolu järele sellega, et teeme midagi Tema jaoks.

Mees ja naine võivad teha üksteise jaoks igasuguseid asju ja ometi mitte kunagi üksteist tõeliselt armastada. Nad võivad koos läbi teha sünnituseelse nõustamise, saada lapsi ja koos maksta majalaenu, aga mitte kunagi nautida seda läheduse kõrget taset, mis Jumal on loonud ja määranud abielu jaoks (ja ma ei räägi üksnes seksuaalsetest asjadest). Liiga sageli me elame sellest madalamal tasandil, mis Jumal meie jaoks ette on näinud, nii et kui Ta ootamatult oma väes kohale ilmub, oleme šokeeritud. Enamus meist ei ole lihtsalt valmis nägema, kuidas “Tema kuuepalistused täidavad templi.”

Võib-olla Püha Vaim räägib juba sinu vastu. Kui sul on raske hoida pisaraid tagasi, siis lase neil tulla. Ma palun, et Isand just praegu ärataks selle vana, vana nälja, mille sa oled peaaegu unustanud. Võib-olla tavatsesid sa seda tunda möödunud päevadel, aga sa oled lasknud teistel asjadel ennast täita ja asendada see igatsus Tema ligiolu järele.

Jeesuse nimel vabastan ma just praegusel hetkel sinu surnud religioonist kogema vaimset nälga. Ma palun, et sa muutuksid nii näljaseks Jumala järele, et sa ei hooli enam millestki muust.

Ma usun, et ma näen võbelevat leeki. Tema puhub selle lõkkele.

Isand, me tahame vaid Sinu ligiolu. Me oleme nii näljased.