|
 |
 |
 |
|
|
Peatükk "Õpi armastama," raamatust Otsitakse taga: äärmuslikke kristlasi, autor Stephen Hill:
3. peatükk
Õpi armastama
Jeesuse armastusest osasaamine Tema Päästjaks vastuvõtmise läbi on üks asi. Teiste armastama õppimine on hoopis midagi muud. Seda peatükki kirjutama asudes ma tunnen, et astun ohtlikule pinnasele. Kurat ja kõik ta deemonid tahaksid nüüd, et sa lugemise pooleli jätaksid. Kui ta saaks takistada sind sõprussidemete loomisel; kui ta suudaks edukalt lüüa kiilu sinu ja su venna vahele; kui ta saaks tuua su mõtetesse umbuskliku mõtte või sepitseda osavalt väikese vale, mis lükkaks sind eemale su õest; kui ta suudaks takistada keeretel kokku põimuda purustamatuks köieks, siis oleks ta võidumees. Seepärast pead sa edasi lugema.
Tõsiasi, et vennad ei saa koguduse ihus omavahel läbi, peab kurvastama meie taevast Isa ja põhjustama sügavat valu Kristuse südames. Püha Vaim teeb ületunnitööd, püüdes meid üksteisele võita, tervendamaks meie suhteid ja sidumaks meie haavatud vaime. Ta tahab, et me oleksime sõbrad. Ainult Jumal teab, kui paljud kogudused on tühiste erinevuste pärast lõhenenud. Väike virvendus nende omavahelistes suhetes, aga võiks arvata, nagu oleks neid tabanud tsunami. Kui kristlased lööduna lahkuvad, paradeerib kurat koos oma põrgulistega võiduvankril läbi põrgu ja kuulutab: “Meie võitsime! Me lahutasime vennad! Nad ei usalda enam üksteist.”
Miks me oleme üllatunud? Kurat teeb lihtsalt seda, mida ta kõige paremini oskab. Ilmutuse 12:10 ütleb: “Ja ma kuulsin suurt häält taevast ütlevat: “Nüüd on õnnistus ja vägi ja kuninglik valitsus saanud meie Jumala ja meelevald tema Kristuse kätte, sest välja on visatud meie vendade süüdistaja, kes nende peale kaebab meie Jumala ees päevad ja ööd!””
Kas sa saad aru? Tema roll on olla petis, valetaja ja süüdistaja. Me leiame Piiblist üle 30 koha, kus ta on seotud sõnaga “süüdistaja”. Ja seda ta just teebki. Kui ta purskab oma mürki Jumala poole taevas, kas sa arvad siis, et ta ei purska seda meie vastu siin maa peal?
Ma mäletan, kuidas ma evangeliseerisin ühes Kesk-Lääne osariigi linnas. Iga kohtumine inimestega oli eriline, aga üks neist on tänini mu mällu sööbinud.
Ühes kodus tuli mees uksele ja käratas läbi võre: “Kes sa oled ja mis sa tahad?” Mu vastus oli lihtne: “Mu nimi on Steve Hill ja ma pean äratuskoosolekuid kirikus, mis on siit natuke maad edasi. Ma tahan, et sa teaksid, et Jeesus armastab sind ja et Tal on sinu elu jaoks plaan. Me sooviksime, et sa tuleksid ka koosolekule.”
Mees hakkas sellepeale vanduma, õlu ühes käes ja põlev sigarett teises: “Sa ei saaks mind ka raha eest sinna kuramuse kirikusse! Ma olin seal liige! Kui tõtt öelda, siis olin ma komitee liige, mis aitas ehitada seda hoonet, milles sa jutlustad!”
Ta sai nii vihaseks, et ma arvasin, et ta hakkab suust vahtu välja ajama. Asi hakkas minema põnevamaks ja nüüd ta juba peaaegu purskas tuld: “Me pidime ostma igasuguseid ehitusmaterjale. Ma ütlesin komitee liikmetele, et mu vennal on teisel pool linna tellisetehas. Kui tuli aeg osta pühakoja jaoks telliseid, ütlesin ma pastorile, et ma saaksin talle neid hea hinnaga. Pastor käis seal tehases ära, aga otsustas siiski osta tellised ühest teisest firmast – kuigi ma olin juba öelnud oma vennale, et see tehing on tehtud. Pastor tegi mu lolliks ja sellepärast kutsusin ma ta ühel päeval kõrvale, ütlesin talle, mis ma temast arvan ja marssisin kirikust välja. See oli viis aastat tagasi. Sa ei saaks ka raha eest mind panna sinna kirikusse tagasi minema.”
Ma oleksin peaaegu öelnud: “Ära muretse, poisu. Keegi ei paku sulle tagasitulemise eest punast krossigi,” aga ma talitsesin ennast.
Mu tegelik vastus ðokeeris teda: “Kas sa tahad öelda, et sa langesid Jumalast ja osadusest oma usuvendadega ära ehitusmaterjalide pärast? Mu sõber, ära mine põrgusse mingi tellisekoorma pärast.” Selle peale pomises ta mõned valitud sõnad ja lõi ukse mul nina ees kinni.
EKSTREEMNE ISIKLIK ÕPPETUND:
Ära lase tühisel arusaamatusel muutuda kõikehaaravaks probleemiks. Ära keera oma vendadele ja õdedele Kristuses üksnes sellepärast selga, et nad ei mõista asju nii nagu sina.
Sa ilmselt arvad, et see mees reageeris liiga jõuliselt, aga tegelikult on inimesed kogudustest palju väiksemate asjade pärast lahkunud. Selle asemel et üles näidata Kristuse armastust, kannatlikkust ja lahkust, on nad allunud vaenlasele ja on mingite tühiste asjade pärast vaimselt hävinenud.
Sõber, me peame õppima armastama. Me peame lahendama oma erinevused Püha Vaimu juhtimist mööda ja õppima andestama: “Ja kui te seisate ja palvetate, siis andke andeks, kui teil midagi on kellegi vastu, et ka teie Isa, kes on taevas, annaks teile andeks teie üleastumised. Aga kui te andeks ei anna, siis ei anna ka teie Isa, kes on taevas, teie üleastumisi andeks!” (Markuse 11:25-26). Andestama õppimine on üks õppetunde, mille ma omandasin juba üsna oma usuelu alguses. See oli õppetund, mille Jeesus mulle peale sundis, kui ma olin alles beebikristlane. Tol eluperioodil olin ma pidevas sõjas oma vana loomusega.
Ma tulin uimastikultuuri ja tänavaelu keskelt, kus võõrastesse inimestesse suhtutakse nagu rämpsu ja kus kõik olid võimalikud vaenlased. Meie kultuuri iseloomustasid vihkamine, umbusaldamine ja paranoia. Selle vastandina õppisin ma vastsündinud Jumala lapsena Jeesuse armastusest ja kaastundest. Ma kuulsin ja lugesin Jumala Sõna ja see muutis mu elu. Ma võisin tõepoolest kogeda, kui reaalsed on Pauluse sõnad: “Niisiis: kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu; vana on möödunud, vaata, uus on tekkinud!” (2. Ko. 5:17).
Mu kivisest südamest oli saamas lihane süda. Hesekieli 11:19-20 ütleb seda nii: “Mina annan neile ühesuguse südame ja annan nende sisse uue vaimu: ma kõrvaldan nende ihust kivise südame ja annan neile lihase südame, et nad käiksid mu seadluste järgi ning peaksid mu kohtuseadusi ja täidaksid neid; siis on nad mulle rahvaks ja mina olen neile Jumalaks!”
Vaimu mõõk läbistas mu vanad isekad mõttemallid. Jumal kaevas üsna sügavalt ja tõi päevavalgele tõelist rämpsu. Ta tahtis, et ma õpiksin tundma armastust ja Ta tahtis, et ma seda kohe teeksin.
Outreach Ministries ja Teen Challenge programmid on üsna detailselt organiseeritud. Uued õpilased loobuvad vabatahtlikult sellest, mida paljud peaksid nende isiklikeks õigusteks. Ma pidin pähe õppima terved leheküljed eeskirju – isegi reeglitel olid reeglid. Et anda sulle veidi aimu: igaüks võis viibida duði all ainult kuni viis minutit, söögikordade vahel oli söömine keelatud (mäletad leivakesi?), õpilastel ei olnud lubatud üksteisega rääkida, kui läheduses ei viibinud kedagi personalist (vältimaks võimalust, et poisid saaksid oma tänavavägitegudest kiidelda) ja nii edasi.
Igale õpilasele tagati kolm söögikorda ja voodi. Igas ruumis oli kaks narivoodit ja me ei saanud oma toakaaslasi valida. Ma olin programmis osalenud umbes kuus nädalat, kui Jumal otsustas läbi katsuda mu oskusi uute inimestega ümber käia. Mu katsumus tuli Billy näol, kes oli kõhn ja kondine 13-aastane poiss Rähn Woody naeru ja tüütu iseloomuga. Programmis osalejate keskmine vanus oli 25, nii oli sellise noore alaealise koju vastuvõtmine ebatavaline – ma mõtlesin, et selle asja kohta on kindlasti mingi eeskiri, eriti arvestades seda poissi. Aga Jumalal oli plaan.
Billyle anti minu nari alumine voodi ja temast sai otsekohe minu pahameele allikas. Ta lemmikajaviide oli panna oma jalad otse mu voodi keskpaiga alla ja siis nendega taguda.
Ma vaatasin talle üle oma voodiääre otsa ja andsin mõista, et sellise asja eest tabab teda kohus, aga Billy ainult naeris selle peale. Ma ei saanud teda lüüa – see oli eeskirjadevastane. Billyt ei sallinud mitte keegi. Ta oli nuhtluseks ja me hoidusime temast kui katkust, aga sellest ei olnud kasu. Kuhu sa ikka lähed, kuhu sa end peidad, kui 17 meest elavad nelja magamistoaga kahekorruselises majas?
EKSTREEMNE ISIKLIK ÕPPETUND:
Piibel ütleb, et kõik tuleb ühtlasi kasuks. Jumal on sind asetanud sinna, kus sa oled, eesmärgiga. Ära põgene õppetunni eest, mida sa pead õppima.
Olles lõpuks kaks nädalat talunud nuhtluse poolt nimega Billy tekitatud närvesöövat piina, pidin ma saama abi. Ma läksin personali juurde ja palusin armu. Mul ei olnud aimugi, et Billy oli juba käinud personali juures – tal oli minust kõrini saanud. Mu juhi vastus oli lihtne, ent äärmiselt raske alla neelata. Aga see oli nõuanne, mida ma eelseisvatel aastatel omaenda teenistuses jagama hakkasin. Ta ütles: “Püüa Billyga hästi läbi saada. Veeda temaga koos aega. Palu Jeesust, et Ta aitaks sul leida Billy head iseloomujooned.” Juht käskis mul lugeda Filiplastele 2:3-8, nii läksin ma oma tuppa tagasi (õnneks ei olnud seal kedagi) ja lugesin selle kirjakoha:
...ega tee midagi riiu ega tühja au pärast, vaid arvate alanduses üksteist ülemaks kui iseennast, ja et ükski ei vaata selle peale, mis on tulus temale, vaid ka selle peale, mis on tulus teistele. Olgu teil samasugune meel, mis oli ka Kristusel Jeesusel, kes, kuigi ta oli Jumala nägu, ei arvanud saagiks olla Jumalaga ühesugune, vaid loobus iseenese olust ning võttis orja näo, saades inimeste sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena; ta alandas iseennast, saades sõnakuulelikuks surmani, pealegi ristisurmani (rõhuasetus lisatud).
See tabas mind. Mind haaras patutunnetus ja ma otsustasin järgida Pauluse nõuannet. Lõpptulemusena muutis see mu elu.
Üks ülakorruse tubadest oli raamatukoguks sisustatud ja just sealt leidsin ma hiljem samal päeval Billy. Tal oli karp värvipliiatseid ja ta joonistas parajasti, kui ma ukse lahti lõin. Kogudes kokku nii palju siirust kui ma suutsin, küsisin ma: “Hei, Billy, mis sa teed?”
Ta vastas: “Ah, lihtsalt joonistan karikatuure ja muud midagi.”
“Kas ma tohin näha?”
“Loomulikult, miks mitte.”
Ma olin ðokeeritud – see noor poiss ulatas mulle ühed kõige professionaalsemad karikatuurid, mida ma eales näinud. Ma küsisin hämmastunud häälel: “Kas sina joonistasid need?”
“Loomulikult,” vastas ta, “just sellega ma tegelengi. Ma olen professionaalne karikaturist. Mu koomikseid on isegi avaldatud. Vaata, ma näitan sulle mõningaid.” Olles ta tööd üle vaadanud, ei osanud ma muud midagi öelda, kui vaid: “Kuule, Billy, sa oled hea karikaturist, isegi väga hea.”
Tundus, nagu oleks toa kohalt pilv hajunud. Meie vahel oli nüüd side. Võtsin tooli ja hakkasin Billyga vestlema ning avastasin, et selle tuisupäise välise fassaadi taga leidus huvitav inimolend, keda Jumal oli talendiga õnnistanud. Möödanikus olin ka ise veidi kunsti alal tööd teinud ja nii panime järgnevate päevade ja nädalate jooksul Billyga oma talendid kokku.
Personal andis meile loa valmistada illustreeritud piiblisalmidega plakateid. Mina kirjutasin tuðiga sõnad, nagu näiteks “Hea inimene sööb selleks, et elada, aga kuri inimene elab selleks, et süüa” (Õpetussõnad 13:25, TLB) ja Billy joonistas plakatile õpilaste karikatuure. Antud kirjakoha ümber joonistas Billy karikatuuri meie õpilastest söömas kui sead molli ääres. Meie töö kandis vilja. Me riputasime selle kööki ja poisid hakkasid sööma palju tsiviliseeritumalt.
Meist Billyga said parimad sõbrad. Me palvetasime ja lugesime koos Piiblit. Kuigi tal olid ikka need lapselikud maneerid küljes, oli olukord hoopis teistsugune. Me olime vennad Isandas ja seega me vaatasime üksteise puudujääkidele läbi sõrmede. Me ei teinud enam kärbsest elevanti.
Ma õppisin rakendama Mäejutluse õpetust, kui Jeesus ütles: “Aga miks sa näed pindu oma venna silmas, kuid palki omas silmas sa ei pane tähele? Või kuidas sa ütled oma vennale: lase ma tõmban pinnu sinu silmast!? Ja vaata, palk on su omas silmas! Sa silmakirjatseja! Tõmba esiti palk omast silmast ja siis sa seletad tõmmata pindu oma venna silmast” (Mt. 7:3-5).
Meie Billyga praktiseerisime seda kirjakohta ja meie vahel arenes imeline sõprus.
EKSTREEMNE ISIKLIK ÕPPETUND:
Me oleme kõik Kristuse Ihu liikmed. Kui sind üks vend pahandab, siis mine tema juurde ja korralda see asi ära. Võib-olla ka sina oled teda pahandanud või haavanud.
Teen Challenge’i programm on jagatud erinevatesse faasidesse. Esimene faas Alabamas kestis kolm kuud ja ma olin selle lõpetanud. Seejärel liikusin ma edasi teise faasi Teen Challenge’i kodus Cape Girardeaus, Missouri osariigis, kus ma pidin veetma järgmised kümme kuud, intensiivselt Piiblit tundma õppides. Direktor Herb Meppelinki valvsa silma all olid selle programmi lõpetanud sajad tulised õpilased.
Billy, kes jäi Alabamasse maha, muutus kurvaks pärast seda, kui mina, põhimõtteliselt tema ainus sõber, ära kolisin. Teised poisid ei olnud tema kunstist hoolinud ja hakkasid tema üle nalja heitma. See surve oli tema jaoks liiast ja ühel hilisõhtul hiilis ta minema ja sõitis pöidlaküüdiga tagasi koju Chicagosse.
Ühel varajasel hommikul Missouris helistas mulle Jim Summers Alabamast: “Steve, mul on sulle väga kurvad uudised. Billy mõrvati.”
Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda. See oli kindlasti mingi halb nali. Aga Jim seletas, kuidas teised olid Billyt pärast minu lahkumist kohelnud, kuidas ta siis ühel öösel ära jooksis ja koju tagasi pöördus. “Kui ta pärale jõudis,” ütles Jim, “varitses üks jõuk ta maja ja Billy tapeti. Mul on kahju, Steve. Me armastasime Billyt väga.”
Siis sain ma teada, et Billy oli näinud pealt üht maffiaga seoses olevat mõrva. Ta oli ainus inimene, kes teadis tapjat ja oli olnud nõus kohtus tunnistama. Ta oli Teen Challenge’i kodus varjul, oodates kohtuasja algust. Kuna Billy oli nüüd surnud, siis ilmselt tunnistatakse tapja mitte süüdi olevaks. Aga palju hullem oli see, et mu sõber, mu väike vend Kristuses, oli nüüd surnud. Mu silmad täitusid pisaratega, kui ma mõtlesin armastusest kahe venna vahel. Kui ma olin oma silmad kuivaks pühkinud, põlvitusin ma ja tänasin Jumalat, et Ta õpetas mind, kuidas armastada.
EKSTREEMNE ISIKLIK ÕPPETUND:
Ära lase päeva loojuda oma viha üle. Õpi armastama ja näita oma armastust, kui sul on selleks võimalus. Võib kätte jõuda päev, mil on juba liiga hilja.
Billyga koos aja veetmise tagajärjeks oli nii sügav sõprus, et isegi praegu läbistab mind värin, kui ma mõtlen, milline oleks mu elu ilma temata olnud. Jumal oli otsustanud mind vormida Jeesuse kuju sarnaseks. Ta pani mind sihilikult kokku teistega, kes vormiksid minu elus Jeesuse iseloomu.
Kristlastena me peame kõik õppima enesele ära surema. Meie liha on Jumalalt saanud surmaotsuse. Paulus ütles seda nii: “Ent nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minu sees! Ja mida ma nüüd elan lihas, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese andnud minu eest” (Galaatia 2:20).
Sa ei saa ise ennast risti lüüa – sa vajad abi. Sa võid naelutada oma jalad, sirutada ennast ja naelutada ühe käe, aga kes naelutab su teise käe? Billy aitas mind ja mina aitasin teda – me aitasime teineteist oma lihaliku loomuse ristilöömisel.
Mu vennad ja õed: Armastage vendi. See on võimas õppetund neile, kes täielikult julgevad kuuletuda Kristusele.
|
|
|
|
|
|
|
|
Muuda tellimust 
