Eesti keelesIn English Muuda tellimust    Checkout






Peatükk "Koguduse liige, kes läks põrgusse," raamatust Sõnad. Ma läksin põrgusse, autor Kenneth E. Hagin:



Sündisin ja kasvasin ma baptistina. Arvasin, et Isand Jeesus Kristus ja kõik Ta jüngrid olid baptistid. Ja kui ma teada sain, et nad seda ei olnud, mõjus see mulle tõelise šokina.
Ühel päeval lugesin ma Piiblit ja jõudsin otsusele, et Paulus ei saanud olla baptist, sest ta ütles: “Ma tänan Jumalat, et mina räägin keeltega …” (1 Ko 14:18). Ma ei olnud kunagi kuulnud ühtki baptisti seda väitvat!
Olles sündinud ja kasvanud baptistina, tundsin ma kaasa kõigile, kes polnud baptistid. Aga teate, sõbrad, te võite olla koguduse liikmes, olemata kristlased.
Kuigi ka mina olen koguduse liige ja usun kirikus käimise vajalikusesse, siis ometi vaid kirikus käimine ei päästa sind ega tee sind rohkem kristlaseks, kui laudas käimine sind lehmaks teeb! Koguduse liikmeks olemine ei tee sind rohkem kristlaseks, kui mõne klubi liikmeks olemine. Sa pead uuesti sündima.
Ma tean paljusid, kes lihtsalt selle tõttu arvavad, et nad on kristlased, et nad on mõne koguduse liikmed.
Mina liitusin kogudusega 9-aastaselt. Minu põhjus koguduse liikmeks astumisele oli järgmine: ühel pühapäeva hommikul esitas pühapäevakooli õpetaja kõigile meile, poistele, küsimuse: “Kes teie seast soovib taevasse minna?” Noh, me kõik tahtsime taevasse minna. Ja nii ütles pühapäevakooli õpetaja: “Kui pastor dr See-ja-see täna hommikul kutse esitab, siis minge lihtsalt ette.”
Kuna me kõik tahtsime taeva minna, siis peale seda, kui kutse oli antud, läksid mitmed meist ette ja surusid jutlustajal kätt. Me liitusime kogudusega ja saime veega ristitud. Ja ma uskusin tõepoolest, et olen nüüd kristlane.
Hiljem, kui ma sattusin evangeelsele jumalateenistusele – mis oli koguni mu enda kiriku korraldatud – ja Jumala Vaim hakkas mind päästmisele kutsuma, ütlesin ma endale: “Ma olen juba päästetud. Ma kuulun kogudusse. Ma olen veega ristitud. Ma olen juba kristlane.”
Ma sündisin enneaegselt, deformeerunud südamega ja kaalusin sünnil alla ühe kilo. Sel ajal, s.o 64 aastat tagasi, ei olnud veel inkubaatoreid, kus hoida enneaegselt sündinud lapsi, nii et minu ellujäämise võimalus oli praktiliselt null. Sellele vaatamata jäin ma ellu, aga ei jooksnud ega mänginud kunagi nagu teised väikesed lapsed. Mul ei olnud normaalset lapsepõlve.
Kui ma olin 15-aastane, jäin ma täielikult voodihaigeks. Viis arsti ütlesid, et ma pean surema, et minu ellujäämine ei ole võimalik. Aga just seal, haigevoodis, sündisin ma 22. aprillil 1933 uuesti. See toimus Texases, McKinney linnas, N. College tänaval maja nr 405 lõunapoolses magamistoas, laupäeva õhtul 20 minutit enne kaheksat.
Selles magamistoas oli kamin. Vanaisal oli kaminasimsil kell. Mu ema, vanaema ja noorem vend Pat olid minuga toas, sest mu tervislik seisukord oli järsult halvenenud. Oli kutsutud arst. (Pane tähele, 1933. aastal tegid arstid koduvisiite.)
Täpselt siis, kui vanaisa kell lõi 7.30, jäi mu süda rinnus seisma.
Ja ma tundsin, kuidas kogu mu kehas, kuni varbaotsteni välja, lakkas voolamast veri. See toimus nii kiiresti, et ei oleks jõudnud sõrmegi nipsutada. Mu varbad muutusid tuimaks. See tuimus levis mu jalalabadesse, pahkluudesse, põlvedesse, puusadesse, kõhtu, südamesse – ja ma hüppasin oma kehast välja.
Ma ei kaotanud teadvust. Ma lihtsalt hüppasin oma kehast välja, nagu vettehüppaja hüppaks hoolaualt basseini. Teadsin, et olen oma kehast väljas. Võisin näha toas oma perekonda, aga ei saanud nendega kontakteeruda.
Ma olin tahtnud ema, vanaema ja väikevennaga hüvasti jätta, aga ma väljusin kehast enne, kui suutsin need sõnad lõpuni välja öelda.
Hakkasin laskuma – alla, alla sügavikku, nagu kaevu või koopasse. Ma ei teadnud, et mu füüsiline hääl andis seda edasi. Püüdes hüvasti jätta teadsin ma, et lähen sinna alla. Kõik mu pere kolm kohalviibinud liiget tunnistasid hiljem: “Kui sa hüvasti jätsid, siis oli su häälel selline kõla, nagu oleksid sa laskumas koopasse või millessegi taolisesse.”
Ja mu laskumine jätkus. Ma läksin alla jalad ees – aina allapoole ja allapoole. Üles vaadates nägin ma maa tulesid. Lõpuks tuhmusid ka need. Mind ümbritses pimedus – pimedus, mis oli mustem kui ükski öö, mida inimene eales näinud. Tundus, et kui nüüd oleks nuga, võiks sellest kamaka välja lõigata. Ei olnud võimalik näha isegi mitte oma kätt, kui see oli nina ees.
Mida allapoole ma laskusin, seda pimedamaks läks ja seda kuumemaks läks, kuni lõpuks võisin eespool enese all näha valgusesõrmi pimeduse seinal mänglemas. Ja ma jõudsin sügaviku põhja.
See toimus minuga peaaegu 48 aastat tagasi, aga sellele vaatamata on see minu jaoks niisama reaalne, nagu oleks see toimunud kaks nädalat tagasi. Vaimsed asjad ei vanane iial.
Kui ma jõudsin sügaviku põhja, siis nägin, mis põhjustas valguse mängu pimeduse seinal. Nägin enese ees, teisel pool põrgu väravaid või sissepääsu, hiiglaslikke oranže valge harjaga leeke.
Mind kisti põrgu poole täpselt nii, nagu magnet tirib enese poole metalli. Teadsin, et kui ma kord need väravad läbin, ei tule ma enam iialgi tagasi. Sügaviku põhja jõudes püüdsin laskumist takistada, kuna see põhi oli veel allapoole kaldu.
Olin teadlik sellest, et sügaviku põhjas oli mul vastas mingi olevus. Ma ei vaadanud ta poole. Mu pilk oli naelutatud põrgu väravatele, aga ometi ma teadsin, et minust paremal oli mingi olevus.
Ma ei mõistnud seda, kuni alles palju aastaid hiljem avastasin selle Jesaja raamatust. Piibel ütleb seal: “Surmavald all on liikvel sinu pärast, et võtta vastu su tulekut: ta äratab sinu pärast surnute vaimud …” (Js 14:9).
Kui ma püüdsin oma laskumist aeglustada, võttis see olevus mul käe alt kinni, et mind sisse saata. Kui ta seda tegi, siis hakkas äkki kusagil eemal pimeduse kohal rääkima üks hääl. See oli mehe hääl, aga ma ei tea, mida ta ütles. Ma ei tea, kas see oli Jumal, Jeesus, ingel või keegi teine. Ta ei rääkinud inglise keeles, see oli mingi võõrkeel.
Too paik lausa rappus nendest vähestest sõnadest, mis ta ütles! Ja olevus lasi mul käe alt lahti. Mu seljale hakkas mõjuma otsekui imamisjõud, mis mind tagasi tõmbas. Ma lendasin põrgu sissekäigu juurest eemale, kuni seisin jälle varjus. Ja siis, nagu oleks mind ülevalt imetud, lendasin ma, pea ees, läbi pimeduse üles.
Juba enne üles jõudmist võisin näha valgust. Olen olnud kaevu põhjas ja tookordki oli nii, nagu oleksin ma olnud sügaval kaevus ja näinud üleval valgust.
Jõudsin vanaisa maja verandale. Elasime ühes sellises vanaaegses majas, nagu neid Texases ehitada armastati, kus peaaegu tervet maja ümbritses veranda. Ma tulin üles maja lõunapoolses otsas. Nägin seal vanaisa kiiktooli. Nägin hoovis hiiglaslikke seedripuid. Seisin verandal umbes sekundi vältel.
Siis läksin otse läbi seina, mitte läbi ukse ega akna, vaid läbi seina ja otsekui hüppasin kehasse, nii nagu mõni mees paneks hommikul saabast jalga.
Enne kehasse hüppamist jõudsin näha vanaema voodiserval istumas ja mind süles hoidmas. Kui ma kehasse sisenesin, võisin temaga taas kontakteeruda.
Ütlesin talle – ja ma ei tea, kust ma seda teadsin – “Memm, ma lähen uuesti ja ei tule enam tagasi.”
Ta vastas: “Poeg, ma arvasin, et sa seegi kord enam tagasi ei tule!”
Küsisin: “Memm, kus ema on? Ma tahan talle head aega öelda.”
Vaatasin toas ringi, ema seal ei olnud.
Vanaema ütles: “Poeg, ma ütlesin su emale, et sa oled läinud ja ta tormas palvetades uksest välja.”
Siis ma kuulsin teda. Ta oli maja põhjapoolses otsas. Ta tuli ümber veranda tagasi, täiel häälel palvetades.
Inimesed rääkisid mulle hiljem, et ta nuttu ja palveid oli kuulda mitme kvartali ulatuses.
Kui ma ütlesin: “Ma tahan emaga hüvasti jätta,” hüüdis vanaema teda: “Lillie!”, aga ema ei kuulnud, sest ta palvetas nii valjult.
Kui sa ei ole minekuks valmis, siis tahad sa, et keegi sinu juures viibiks. Sa kardad siis! Ütlesin: “Memm, ära jäta mind! Ära jäta mind! Ma kardan selle aja sees ära minna, mil sind ei ole. Ma tahan, et keegi oleks mu juures. Ära jäta mind!” Ja nii võttis ta mind uuesti sülle.
Ja ma laususin: “Ütle emale, et ma ütlesin head aega. Ütle talle, et ma teda armastan. Ütle talle, et ma hindan seda, et ta meie juurde jäi.” (Mu isa hülgas meid, kui ma olin 6-aastane ja ema jäi nelja lapsega üksi ning püüdis meile kõigile elatist teenida. Kõigi nende muredega, mis tal olid olnud ja olles alles beebikristlane ning mitte teades, kuidas heita oma koorem Isanda peale, oli ta üle elanud täieliku vaimse ja füüsilise kokkuvarisemise ning ta närvid olid üles ütlemas.)
Ja ma ütlesin:: “Ütle emale, et ma hindan kõike, mida ta eales minu ja meie kõigi heaks on teinud. Ja sa ütle emale, et ma ütlesin, et kui ta minu pärast on saanud halle juukseid või kortse näkku, siis ma palun vabandust. Ma palun, et ta andestaks mulle.”
Tundsin end taas minema libisevat. Ütlesin: “Memm, ma lähen uuesti. Sa oled mulle olnud teiseks emaks, kui ema haige on olnud.”
Kui ema haigeks jäi, siis läksid kõik meie pere neli last erinevate sugulaste juurde elama. Mina läksin oma emapoolse vanaema juurde. Vanaema kutsus mind ikka “minu poiss” ja ütles alati: “Anna mulle siia musi, anna mulle siia musi.”
Nii suudlesin ma teda põsele ja jätsin hüvasti.
Mu süda peatus teistkordselt. See on praegu minu jaoks peaaegu sama tõeline kui pool sajandit tagasi, mil see toimus.
Ma tundsin, kuidas veri lakkas voolamast. Mu varbaotsad läksid tuimaks, siis jalalabad, pahkluud, põlved, puusad, kõht ja siis süda. Ma hüppasin kehast välja ja hakkasin vajuma: ikka alla ja alla … Oh, ma tean, et see toimus vaid mõne sekundi vältel, aga ometi tundus igavikuna.
Ma vajusin, kuni pimedus mind taas ümbritses. Üleval olevad tuled kustusid. Mida sügavamale ma laskusin, seda kuumemaks ja pimedamaks läks, kuni jõudsin jälle sügaviku põhja ja nägin põrgu sissekäiku või põrgu väravaid, nagu ma neid kutsun. Olin teadlik, et see olevus oli jälle seal.
Püüdsin oma laskumist aeglustada – näis, nagu hõljuksin ma allapoole – aga ometi tundsin, et miski nagu kisub mind alla. Ja too olevus haaras mul käe alt kinni. Kui ta seda tegi, siis kõneles see hääl uuesti – see oli võõrast keelt rääkiv mehehääl. Ma ei tea, mida ta ütles, aga kui ta rääkis, siis terve see paik rappus. Ja olevus lasi mu käe lahti.
Taas tundsin seljal imamisjõudu. Ma ei pöördunud ringi, ma lihtsalt hõljusin pimeduse varjudesse tagasi ja siis kisti mind pea ees üles. Enne sügavikust välja jõudmist võisin juba näha pea kohal maa tulesid säramas. Ainus erinevus oli sel korral see, et ma tulin voodi jalutsisse.
Esimene kord olin tulnud verandale, seekord voodi jalutsisse. Seisin seal umbes sekundi vältel. Nägin voodil oma keha lebamas. Nägin vanaema mind süles hoides istumas. Tundus, nagu oleksin ma voodi jalutsist läbi suu kehasse hüpanud. Kehasse tagasi jõudes võisin taas vanaemaga ühendust võtta. Ütlesin: “Memm, ma lähen uuesti ja seekord ma tagasi enam ei tule.”
Ta vastas taas: “Poeg, ma mõtlesin, et sa juba lahkusid igaveseks.”
Küsisin: “Memm, kus vanaisa on? Ma tahan ka temaga hüvasti jätta.”
Memm vastas: “Poeg, sa tead ju, et vanaisa läks linna idaossa mõnedest oma üürimajadest üüri koguma.”
“Oo, ja, nüüd tuleb mul meelde, mul läks lihtsalt kõik korraga meelest ära.”
Ütlesin: “Memm, ütle vanaisale head aega. Ma pole kunagi teadnud, mida tähendab isa omada. Tema on olnud mulle kõige lähem isa asendaja. Tema andis mulle kodu, kui mul seda polnud. Ütle talle, et ma austan teda. Ütle, et ma armastan teda. Ütle, et ma ütlesin head aega.”
Siis ma jätsin sõna ka oma ainukesele õele, meist kõige vanemale ja oma vanemale vennale, ja siis ma küsisin: “Kus Pat on?” Pat oli mu noorem, 9-aastane vend.
Vanaema vastas: “Ta jooksis naabrite juurde, et uuesti arsti kutsuda.”
Ma jätsin neile igaühele sõna ja siis seiskus mu süda kolmandat korda.
Tundsin, kuidas veri lakkas voolamast. Korraga mu varbad tuimenesid. Ja kiiremini kui jõuaks sõrme nipsutada, surid mu jalalabad, pahkluud, põlved, puusad, kõht, süda ja ma hüppasin kehast välja ning hakkasin vajuma.
Kuni selle korrani olin ma mõelnud: “See ei juhtu ju minuga. See on lihtsalt hallutsinatsioon. See ei saa tõsi olla!”
Aga nüüd ma mõtlesin: “See on juba kolmas kord. Seekord ma enam tagasi ei tule!” Pimedus ümbritses mind, pimedam kui ükski öö, mida inimene eales näinud. Piibel räägib meestest ja naistest, kes on välja heidetud “kõige äärmisemasse pimedusse”, kus on “ulumine ja hammaste kiristamine” (Matteuse 8:12).
Ja ma hüüdsin pimeduses: “Jumal! Ma kuulun kogudusse! Ma olen veega ristitud.” (Mõistad, ma tahtsin Talle öelda: “Ma ei peaks sellises suunas minema, ma lähen valele poole!”)
Ootasin vastust, aga seda ei tulnud, vaid mu enda hääle kaja pimeduses. Teist korda hüüdsin ma veidi valjemalt: “Jumal! Ma kuulun kogudusse! Ma olen veega ristitud!”
Ma ootasin vastust, aga seda ei tulnud, ainult mu enda hääle kaja kaikus pimeduses.
Ma hirmutaksin mõne koguduse vist küll surmani ära, kui imiteeriksin seda, kuidas ma kolmandat korda karjusin. Ometi, kui ma suudaksin neid põrgust taeva hirmutada, siis ma teeksin seda. Ma lausa teeksin seda!
Ma karjusin sõna-sõnalt: “JUMAL! JUMAL! MA KUULUN KOGUDUSSE. MA OLEN VEEGA RISTITUD.” Aga mõistad, kuigi veega ristimine on õige ja ka kogudusse kuulumine, siis selleks, et vältida põrgut ja minna taevasse, on vaja rohkem kui kogudusse kuulumine ja veega ristitud olemine!
Ja kõik, mis ma kuulsin, oli mu enda hääle kaja, kui see läbi pimeduse kajas.
Jõudsin taas sügaviku põhja. Jälle tundsin kuumust enesele näkku löövat. Jälle lähenesin põrgu sissekäigule. Olevus võttis mu käe. Kavatsesin võimaluse korral vastu panna, et hoiduda sisenemisest. Mul õnnestus vaid veidi vajumist aeglustada ja ta haaras mu käe.
Tänu Jumalale, see hääl kõneles. Ma ei tea, kes see oli – ma ei näinud kedagi – lihtsalt kuulsin häält. Ma ei tea, mis ta ütles, aga ükskõik, mis ta ka ei öelnud, see paik vappus, see lihtsalt värises. Ja olevus lasi mu käe vabaks.
Tundus, nagu imetaks mind selja tagant. See tiris mind tagasi, eemale põrgu väravatest, kuni ma taas varjus seisin. Siis tõmmati mind, pea ees, üles.
Läbi pimeduse üles minnes hakkasin ma palvetama. Mu vaim, inimene, kes elab selles füüsilises ihus, on igavene olend, vaimne inimene. Ma hakkasin palvetama: “Oo, Jumal! Ma tulen Su ette Jeesuse Kristuse nimel. Ma palun Sind, andesta mulle mu patud ja puhasta mind kõigest patust.”
Ma tulin üles voodi kõrvale. Kolme läbielamuse erinevus oli selles, et esimene kord tulin ma verandale, teine kord voodi jalutsisse ja kolmas kord voodi kõrvale ning hüppasin kohe kehasse.
Kui ma sain kehasse, siis püüdis mu füüsiline hääl poole lause pealt mu palve kinni. Ma olin hakanud juba vaimus olles palvetama, mu füüsiline hääl püüdis mu palve ja jätkas palvetamist.
See kõik toimus 1933. aastal. Meil ei olnud siis veel nii palju autosid, nagu on tänapäeval, see oli majanduskriisi ajal. Aga nad räägivad, et minu ja ema palved olid nii valjud, et mõlemal pool meie maja ummistus liiklus kahe kvartali ulatuses.
Ma tahan, et sa teaksid, et mu õlgadelt oleks nagu kahe tonnine raskus ära võetud. Minusse tuli rahu. Ma vaatasin vanaisa vana kella kaminasimsil ja see näitas 40 minutit kaheksa peal. Kõik see toimus kümne minuti jooksul.
Nii et ma sündisin uuesti 7.40 22. aprillil 1933, lõunapoolses magamistoas ja olen sellest ajast olnud päästetud.
Ma olin ikka veel voodihaige ja arst ütles, et ma pean surema. Tegelikult ütlesid seda viis arsti, üks neist oli praktiseerinud kuulsas Mayo kliinikus. Ta ütles: “Sul ei ole isegi mitte ühte võimalust miljonist.” Nii ma mõtlesin, et pean surema.
Aga ma ütlen sulle, mida ma tegin. Ma jäin igal õhtul Jumalat kiites magama. Kõik tuled olid majas kustunud, kõik olid voodis. Ma jäin viieteistaastase poisina oma mõtetega üksi.
Arst oli minuga otsekohene. Ta ütles: “Tea, et sellise südameolukorraga võid sa iga hetk surra. Keegi võib sinu juures toas olla, korraks aknast välja vaadata, siis tagasi vaadata ja sa oled juba hääletult läinud. Või nad võivad sind mõnel hommikul surnult voodist leida.”
Mina ütlesin: “Nad võivad mind hommikul surnult leida, aga ma olen nii rõõmus, et ma põrgu ei läinud!”
Hakkasin öösiti vaikselt omaette ütlema: “Tänu Sulle, Jeesus. Au Jumalale. Kiitus Isandale. Ma kavatsen naeratada. Kui nad mu naeratusega näol surnult eest leiavad, siis teavad nad, et ma surin õnnelikult!”





  COPYRIGHT © 2009 .