Harta pood » kristliku kirjanduse & muusika e-pood

Peatükk "Katte all tutvustus," raamatust Katte all. Kaitstuse tõotus Tema meelevalla all, autor John Bevere:

Fraasi katte all võib kasutada paljudes erinevates olukordades. Oma lihtsaimas vormis võiks see kirjeldada väikest last, kes on end sooja ja kaitsva teki all mõnusalt sisse seadnud, või ohtlikus olukorras vanema kaitsva kuju taha varjunud. Tsiviilolukorda kirjeldades võiks see tähendada linna, mis on politsei või sõjaväe kaitse all. See võiks tähendada looma, kes on peitunud põõsastikku, koopasse või maa-alusesse varjupaika. Või see võiks tähendada perekonda, kes naudib oma kodu varju ja turvalisust, kui väljas mässab torm.
Mäletan, et elasin lapsepõlves paigas, kus möllasid tihti tormid. Vaatasime oma suurest aknast, kuidas tumedad pilved kauge kõuemürina saatel lähemale veeresid. Mõne minutiga oli torm kogu oma jõus meie kohal. Välgusähvatustele järgnesid silmapilksed plahvatuslikud kõuemürinad. Vihmavalin kõlas, nagu oleksid tuhanded väikesed haamrid meie katust tagunud. Tormi tõttu tundus meie maja tegelikult veel turvalisema ja kindlamana. Väljaspool aknaid oli kõik märg, külm ja saatuslike pikselöökide ohus. Ometi oli meil sees, oma katuse all tormi türannia eest kaitstuna kuiv ja kindel olla. Me olime katte all.
Seda mõtet edasi arendades võiksime need kaks sõna kokku liita ja saame järgmise termini – saladuskatte all (inglise keeles tähendab undercover salajast, varjatut. Tõlkija märkus). See termin kirjeldab turvalisust, mida võib leida varjunimede all. Varjunime kandev agent võib vabalt liikuda, ilma vaenlase kätte langemata. Tema valitsus on asetanud ta varjunime alla ja ta on vaba agent vaenulikul territooriumil. Lühidalt, ükskõik, kuidas me seda sõna või fraasi nende äärmiselt laias kasutusalas kasutame, tunduvad nad kõik sisaldavat kaitset ja vabadust.
Aga kuidas puudutab see termin katte all kristlasi? Taavet kirjutab: „Kes Kõigekõrgema kaitse all elab ja alati Kõigeväelise varju all viibib, see ütleb Jehoovale: „Sina oled mu varjupaik ja mu kindel mäelinnus, mu Jumal, kelle peale ma loodan““ (L 91:1–2). Jällegi näeme kaitset neile, kes on Tema katte all. Siiski avastame tema väite esimesest sõnast: „Kes ...“ ülitähtsa küsimuse: „Kes on Tema katte all?“ Raamat, mida sa käes hoiad, on selle kõige tähtsama vastuse otsirännak. Lühidalt öeldes: katte all on see, kes on Jumala meelevalla all.
Aadam ja Eeva nautisid aias Jumala katte all vabadust ja kaitstust. Ometi, samal hetkel, kui nad sõna ei kuulanud, leidsid nad end vajamas just seda, mille alt nad vabatahtlikult välja libisesid ... see oli vajadus end katta (1 Mo 3:7, New Living piibliversioon). Nende sõnakuulmatus Jumala meelevallale röövis inimkonnalt selle magusa vabaduse ja kaitse, mida nad kord tundsid.
Vaadakem tõele näkku! Meelevald ei ole eriti populaarne sõna. Ometi, kui me selle ära põlgame ja seda kardame, siis kaotame silmist võimsa kaitse ja hüved, mida meelevald annab. Me väriseme hirmust, sest me ei näe seda Jumala vaatevinklist. Meie hoiak meelevalla suhtes meenutab mulle liiga tihti olukorda, mis juhtus mu kolmanda pojaga.
Kui Alexander läks esimesse klassi, oli tal halb kogemus oma õpetajaga. Too oli klassis olles pidevalt viimase piiri peal – mossitas, karjus tihti kontrollimatult õpilaste peale. Liigagi tihti leidis Alexander end oma õpetaja väljapursete märklauana, sest ta oli loov ja energiline noor mees, kes pigem rääkis, kui vaikselt paigal istus. Tema jaoks oli kool tore ühiskondlik kogunemispaik. Ei pea mainimagi, et tema arusaamine koolist ei sobinud kokku õpetaja iseloomu ja kannatamatusega.
Mitmeid kordi lõppes asi sellega, et leidsime end naisega pärast kooli tema kabinetist konsultatsiooniseanssidelt. Pingutasime koos õpetajaga, et julgustada Alecit tema reeglitele alluma ja koostööd tegema, aga kogu see stressirikas protsess pidurdas tema armastust struktureeritud akadeemilise õppetöö vastu.
Seejärel me kolisime uude osariiki ja Alec läks teise klassi. Tal oli hoopis teistsugune õpetaja. Ta oli peaaegu et liiga kena ja äärmiselt tundlik oma õpilaste rahulolu suhtes. Tema arvates oli Alec imearmas ja Alec oma meelelaadiga arvatavasti armus oma õpetajasse, aga samas tuli ta puhta nahaga peaaegu kõigist olukordadest karistuseta välja ja õppis väga vähe. Tundus, et Alec libiseb läbi akadeemilise maailma pragude, nii et me viisime ta üle toredasse erakooli, kus rõhuasetus oli akadeemilisusel.
Ta tundis end seal eksinult ja pettununa. Teda ümbritsesid lapsed, kes olid oma õpingutes esimesel kahel aastal hästi edasi jõudnud. Alecit juhendas nüüd hea ja lahke, kuid kindlakäeline õpetaja. Peagi avastati, et ta oli teistest õpilastest maha jäänud. Taas leidsid aset tihedad, kuid seekord kasulikud kohtumised tema õpetajaga. Osalesime Lisaga rohkem tema töös.
Käia päeval koolis ja tunda õhtul kodus, kuidas vanemad sul kuklasse hingavad, muutus talle koormavaks. Mitmeid kordi Alec lihtsalt lülitus välja. Tihti voolasid tal pisarad, kui ta tundis end uppumas, isegi kui ta tegelikult tegi edusamme.
Ühel päeval vajus tal emotsionaalselt põhi alt ära. Ta vennad läksid ühele kooli rulluisupeole, aga tema pidi koju jääma ja lõpetama ära ühe poolelijäänud koduse ülesande, mille ta oma sahtlisse oli peitnud. Ta jäi ilma pidutsemisest õpetaja antud suure töökuhja tõttu! Ta ei suutnud muud, kui nutta. Taas kord oli aeg üheks isa-poja jutuajamiseks. Mõne sõna järel mõistsin ma probleemi väga selgelt. Tema silmis oli olukord täiesti lootusetu. Pettumuspisarad voolasid lakkamata ja ta lihtsalt ei kuulnud, mida isa ütles. Kui meil mõlemal sõnad otsa olid saanud, tekkis üks vaikushetk. Ta lihtsalt lasi pea longu ja nuuksus.
Ma ei unusta kunagi, mis seejärel juhtus. Ta lõi end sirgu, ohjeldas end mingil määral ja kuivatas näo pisaraist. Seejärel vaatas ta mulle otsa oma šokolaadipruunide ja nüüd juba enesekindlate silmadega. Oli näha, et ta oli saanud ühe idee, mis pidi lahendama tema probleemid ja kuivatama pisarad. Ta ajas end sirgu ja pani käed risti rinnale. Ta ütles sügavtõsise häälega: „Issi, ma tahan sulle midagi öelda. Kas sa teadsid, et Jessica minu klassist ... ta ei usu arstidesse?“ Ta kõhkles ja lisas siis: „Niisiis, issi, mina ei usu õpetajatesse.“
Mul oli raske muiet või naeru tagasi hoida. Tal õnnestus mind edukalt sellega üllatada. Ta jätkas: „Kui Jessica minu klassist ei suuda arstidesse uskuda, noh, siis mina lihtsalt ei usu õpetajatesse.“ Ma ei suutnud kauem naeru pidada. Kui ta oleks seda rääkinud pettumusest, ei oleks see nii naljakas olnud. Aga seda tegi tema hääletoon. Ta tõesti arvas, et ta avaldas mulle ühe uue ilmutuse, mis võis lahendada kõik tema probleemid. Ta oli sama tõsine, nagu mõni tunnistaja kohtus.
Loomulikult kasutasin ma seda võimalust, et talle seletada, kus ta ilma õpetajateta oleks. Rääkisin talle, mida nägin, kui käisin eelmisel aastal Angolas Aafrikas ja töötasin väikestele nälgivatele lastele mõeldud toidujaamades. Kuidas need lapsed oleksid andnud peaaegu kõik, et vahetada oma võimalused Alexanderi omade vastu! Nad oleksid kohe õppimisvõimalusest kinni haaranud, sest nad mõistsid, et see on tähtis ja aitab neil ühel päeval oma perekondade eest hoolitseda. Minu pika selgituse järel lasi ta vastumeelselt oma äsjaleitud filosoofiast lahti ja läks tagasi köögilaua taha oma töökuhja vallutama.
Järgmised paar nädalat ma mõtlesin edasi selle vahejuhtumi peale oma pojaga ja tahes-tahtmata tõmbasin paralleeli selle ja viisi vahele, kuidas mõned inimesed näevad meelevalda. Väga tihti on neil olnud minevikus ebameeldivaid kogemusi meelevallaga. Mõnedel seetõttu, et nende üle olnud juhid olid põhjusetult liiga karmid; teised, nagu Alexander, on puhtast pettumusest hakanud nägema meelevalda kui takistust oma naudingule või sellele, mida nad enda jaoks parimaks peavad, kui tegelikkuses on nende üle asjalikud juhid ja ülemused. Aga nendest vastumeelsetest kogemustest on arenenud vaevuhoomatav suhtumine: ma lihtsalt ei usu meelevalda. Või veidi täiskasvanumate sõnadega öeldes: ma lihtsalt ei kavatse alluda meelevallale enne, kui ma sellega nõus olen.
Aga milline on selles kõiges Jumala seisukoht? Kas peaksime alluma meelevaldadele isegi siis, kui nad on ebaõiglased? Mis siis, kui nad on korrumpeerunud? Mis siis, kui nad käsivad meil teha midagi, mis on meie arvates vale? Mis siis, kui nad käsivad meil pattu teha? Kuhu saab joone tõmmata? Pealegi, miks peaksime üldse alluma? Kas sellest tõuseb mingit kasu? Kas me ei võiks kõik lihtsalt olla Pühast Vaimust juhitud?
Jumala Sõnas on kindlad vastused kõigile neile küsimustele. Ma usun, et see on üks tähtsamaid raamatuid, mida Isand on mulle kirjutada andnud, sest see tegeleb paljude raskuste peamise põhjusega, mida inimesed hetkel koguduses kogevad. Mis põhjustas Lutsiferi langemise? Vastuhakk. Mis põhjustas Aadama langemise? Vastuhakk. Mis põhjustab paljude kõrvalekaldumist nende elus koos Jumalaga? Vastuhakk. Eriti kainestav on see, et enamjaolt vastuhakk ei ole jultunud ja silmanähtav, vaid vaevu hoomatav.
Selles raamatus ma jagan näiteid omaenda läbikukkumistest. Ma ei ole võimuahne juht, kes tahab peksta oma lambaid, meeskonda ja peret alistumisse. Mul on imetore meeskond ja pere. Ja ma ei ole pastor. Nii et ma kirjutan kui keegi, kes on teinud palju vigu, või veel täpsemalt, patte. 1980-ndatel teenisin ma kahe rahvusvahelise teenistuse alluvuses. Enamik minu eksimusnäidetest pärineb neist kogemustest. Kõige kainestavam iga juhtumi puhul on see, et ma uskusin kogu oma südamest endal õiguse olevat, kui mul tegelikkuses ei olnud. Ma olen nii tänulik Isandale, et Tema Sõna paljastas mu motiivid.
Ma igatsen südamest, et sa õpiksid minu raskustest ja väldiksid samu vigu. Ma palvetan, et sa võiksid ammutada jumalikke vihjeid minu rumalusest ja lõigata sellest kasu. Sest hiljem oma kogemuste ja selles protsessis ilmutatud tõdede tulemusena õpitu oli nii kasulik kui imeline. Meeleparanduse kaudu tuli ohutus ja varustus.
Ma usun, et sama võib juhtuda ka sinuga, kui seda raamatut edasi loed. Kui sa loed neid piibellikke ja isiklikke näited, tuleb valgus ka sinu südamesse. Mõningad mõtted võivad kinnitada seda, mida sa juba tead ja teised võivad sind vabastada. Ma palvetan, et sa võtaksid mõlemal juhul Tema sõna vastu tasase meelega, sest samal viisil edastan seda ka mina.
Tõega silmitsi seistes võime reageerida kahel viisil. Me võime vihastuda ja võtta kaitseasendi, nagu Aadama poeg Kain, ja kaotada just selle ilmutuse, mida vajame (1 Mo 4). Või me võime olla alandlikud ja murtud nagu Taavet, kui Naatan teda korrale kutsus, ja lasta valul ja meeleparandusel juhtida meid uue jumalakartliku iseloomu tasandile (2 Sa 12). Olgu meil selles asjas Taaveti süda ja hüljakem uhkus, mis meid Jumala varustuse ja kaitstuse plaanist eemal hoida püüab.
Kui sa selle teekonna jalge alla võtad, siis pea meeles, et tihti on just valusad, mitte malbed sõnad need, mis toovad lõpuks suurima vabaduse ja kaitstuse. Kui ma veel laps olin, siis teises klassis, vahetult enne oma kaitsesüsti saamist rääkis mulle üks sõber, kui valus see on. Seda kuulnud, otsustasin ma nõela iga hinna eest vältida. Ma võitlesin kahe meditsiiniõega, kuni nad lõpuks alla andsid. Siis võtsid mu vanemad mind ette ja selgitasid, mis juhtub, kui ma ei saa tuberkuloosivastast kaitsesüsti. Olin juba näinud, kuidas mu õde vähki suri, nii et ma teadsin, et nad tahtsid mind ainult kaitsta. Ma teadsin, et kaitsesüst on mingil määral valus, aga see pidi mind kaitsma veel suurema valu eest, kui oleksin nakatunud kohutavasse ja võib-olla surmavasse haigusse. Seda mõistes läksin ma vabatahtlikult tagasi ja lasin end süstida.
Tuleta meelde seda näidet, kui kohtad Jumala Sõnas mingisuguseid ebamugavaid või isegi valusaid, immuniseerivaid tõdesid. Tea, et su Taevase Isa teed on alati täiuslikud ja see, mis võib aeg-ajalt hetkeolukorras tunduda kahjulik või valus, on tegelikult Tema töö, et asetada sind paika, kus on kaitse, õnnistus või kellegi teise pääste. Ära kunagi unusta, et Tema armastus meie vastu on puhas, täielik ja igavene!