Harta pood » kristliku kirjanduse & muusika e-pood

Peatükk "Rahva võim," raamatust Nihe koguduses. Muuda revolutsiooniliselt oma usku, kogudust ja elu 21. sajandil, autor Sunday Adelaja:

Ma ei suutnud uskuda, mida Jumal käskis mul teha. Kõndisin edasi-tagasi oma palvekambris, kus olin otsustanud veeta üksi nädala koos Jumalaga. Ja ma seisin Talle vastu.
„Aga Jumal, see, mida Sa käsid mul teha, on keelatud ja ohtlik,“ ütlesin ma. „Meid võidakse maha lasta. Valitsus võib tankid kohale tuua. Inimesed võivad surma saada. Ja pealekauba võib see rikkuda ka meie maine Ukrainas.“
Jumalat see ei liigutanud. Terve palves veedetud nädala jooksul andis Ta mulle ühesuguse vastuse. Ta tahtis, et minu kogudus protesteeriks avalikult meie valitsuse vastu Kiievis.
Minu arvates ei olnud see üksnes mõtlematu, vaid ka ohtlik. Sama hästi oleks võinud kuulutada valitsusele sõja. Meid võidi kohelda karmilt, panna vangi või lasta maha, nagu varem protesteerijatega tehti.
Kuigi Ukraina ei olnud enam ametlikult kommunistlik maa, elas rahvas endiselt otsekui rõhujate all. Nõukogude Liit oli paljude aastate jooksul õpetanud Ukraina rahvast autoriteedile vastuvaidlematult alluma. Nõukogude Liit oli lakanud eksisteerimast, rahvas aga ei kujutanud ette, et üks valitsus võiks neid respekteerida. Ja valitsus kohtles takistamatult inimesi nagu lambaid ja sulaseid. Juhtkonnal puudus demokraatiale omane vastutustunne. Juhid olid nii korrumpeerunud kui üldse võimalik, ja rahvas pidas seda paratamatuseks, mis jääb igaveseks nõnda. Inimesed varjasid endiselt sügaval sisemuses oma mõtteid ja tundeid, väliselt oldi valitsusega ühel meelel. Kuigi Ukraina oli saanud vabaks rohkem kui kümme aastat tagasi, kartsid inimesed, et Nõukogude-aegne tagakius ja vangilaagrid võivad tagasi tulla.
Seetõttu ei toimunud Ukrainas protestiavaldusi ja rahumeelseid kogunemisi esines harva. Inimesed ei tahtnud valitsust provotseerida. Nad uskusid, et see on nende saatus. Maa oli otsekui tardumuses. Keegi ei julgenud korda rikkuda. Kõik mõistsid väga hästi, milline vägivald ja tagakius ähvardas seda, kes õhutas valitsuse sõnul ühiskondlikku mässu. Valitsuse loata kogunenud rühmitusi võisid tabada kuulid ja tankid, vanglakaristus, tagakius või vähemasti rahva põlgus. Kui poliitiline rühmitus meelt avaldas, siis see oli hoopis midagi muud kui kogudus, kes tuleb oma liikmetega välja ja korraldab massiprotesti.
Meile kui paljudes ukrainlastes umbusku tekitanud kogudusele oli igasugune tsiviilkorra rikkumine väga riskantne. Evangeelse koguduse karjatsemine Ukrainas ja teistes Ida-Euroopa maades on otsekui köiekõnd vaenuliku kultuuri, kahtlustavate riigijuhtide, kõrgelt haritud ateistliku eliidi ja ebaõiglaste seaduste vahel, mis takistavad koguduse paljunemist. Ukraina uhkuseks on ateistlik haridussüsteem, mis on andnud 14 Nobeli preemia laureaati. Ukraina on ortodoksse kiriku kodumaa, mistõttu rahvas peab õigeusu kirikut ainsaks tõeliseks kirikuks, rohkem oma kultuuri sümboliks kui Jumala ülistamise paigaks. Kõiki muid kirikuid loetakse sektideks, võõrasteks sissetungijateks, isegi spioone varjavateks organisatsioonideks. Me oleme aastaid sellise suhtumise vastu võidelnud, tehes rahulikult Ukrainas tööd ja teenides inimesi. Me tegime supiköögi, mis toitis päevas 2000 inimest – kokku rohkem kui miljon inimest. Me koolitasime oma koguduse ärikursustel tulevasi ärimehi. Me korraldasime abieluks ettevalmistavaid seminare, kus nõustasime vallasemasid, ja meeste konverentse, mis aitasid luua tugevaid perekondi ja muuta ühiskonda stabiilsemaks. Me osalesime AIDSi ennetuskeskuses ja narkomaania taastusravis, aidates 3000 inimesel sõltuvusest vabaneda. Me ravisime ühiskonna heidikuid ilma ainsagi valitsuse pennita. Me tegime Jumala tööd, ohustamata kedagi. Me teenisime Ukrainat armastusega.
Meie maa aga suhtus meisse umbusklikult ja tegi meie piiramiseks uusi seadusi. Tegelikult olime tol hetkel tõsises kriisis, sest meile öeldi, et meie kui sekt ei tohi maad osta, kuigi meie kogudus oli suurim evangeelne kogudus terves Euroopas. Kujuta ette mitmetuhandelist kogudust, kes ei tohi omale pühakoda ehitada. Selline oli meie olukord (ja on jätkuvalt paljude või enamiku evangeelsete koguduste olukord endises Nõukogude Liidus). Ortodoksi kirik ja selle pooldajad valitsuses sõimasid meid zombide armeeks ja süüdistasid mind kui karismaatilist juhti koguduseliikmete hüpnotiseerimises. Neil oli ükskõik, et Embassy of God toitis rohkem inimesi kui Kiievi linnavalitsus ja meie töö tõi maale stabiilsust ja jõukust. Meid peeti endiselt Ukraina rahvusliku identiteedi vaenlasteks.
Me olime kümme aastat vältinud valitsusega vastakuti minemist, siis aga jõudis kätte aeg uuendada rendilepingut ja valitsus otsustas meid välja ajada ja hoones remonti teha. Meil ei olnud kuhugi minna. Ükski koht ei olnud piisavalt suur. Meie praeguse kogudusehoone ette olid pargitud buldooserid, mis olid valmis alustama tööd. Peatselt olime sunnitud pidama koosolekuid õues vihma ja lume käes. Suurim kogudus Euroopas oli jäänud kodutuks.
Kriisi alguses tegin seda, mida tavaliselt – läksin Jumala ette. Ta ei jätnud mind kunagi hätta ja ma teadsin, et Temal on lahendus. Ma ei muretsenud põrmugi, kuid minu palvetele ei tulnud vastust. Jumal otsekui vaikis. Ma palvetasin kuid, seejärel terve aasta, kuid traktorid saabusid, rendileping lõppes ja majaomanikud sulgesid veesüsteemid. Meie rahvas pidas aru, kuhu minna. Jumal ei andnud mulle endiselt mingeid juhtnööre. Tema vaikus häiris mind rohkem kui miski muu. Ma võisin taluda valitsuse tagakiusu – olin seda teinud sellest ajast saadik, kui ma kaheksakümnendatel Nõukogude Liitu tulin. Ma võisin taluda kogudusehoone leidmisega seotud pingeid. Me olime sageli kolinud, muutes viimase viie aasta jooksul kuus korda oma asukohta. Me olime tervele linnale ringi peale teinud – ja me kasvasime sellest hoolimata. Inimeste põhjustatud probleemid ei häirinud mind. Mind häiris Jumala vaikimine. Kus oli mu alatine abi? Mida ma valesti tegin?
Viimaks tuli ühe tulise palve ajal Temalt vastus: „Minge linnavalitsuse ette. Ärge laske neil end enam jooksutada.“ Tema vastus rabas mind hinge põhjani. See tuli mulle nii ootamatult, et ma ei suutnud seda aktsepteerida. Ma muutsin oma töögraafikut ja võtsin veel ühe nädala palveks, et olla kindel, kas ma ikka kuulsin õigesti. Ma palvetasin järgmised seitse päeva hommikust õhtuni, kuid Jumala sõnum minule ei muutunud. Ta valmistas meid ette avaldama palju suuremat mõju, kui olin arvanud. Me pidime lihtsalt õppima kuulama.

Rahva võim

Jumal käskis mind viia oma kogudus Kiievi tänavatele meelt avaldama.
„Rahvas on võim,“ ütles Ta. „Kasuta seda võimu, mis sul on.“
Selline tegu oli Ukrainas ennekuulmatu. Jumal aga avas mu silmad nägema, et suure misjonikäsu lõpuleviimiseks peame mõjutama rahvaid, mitte ainult inimesi koguduses. Rahva muutmine nõuab julget tegutsemist. Me ei saanud enam tegeleda oma seniste saavutuste hoidmise või koguduse liikmete arvu suurendamisega. Meid kutsuti igas ühiskonnasfääris aktiivselt kaasa lööma. See tähendas ka selliste meetodite kasutamist, millele me ei olnud varem mõelnud, näiteks nagu avalik protest.
Minu suhtumine tsiviilkorra rikkumisse oli traditsiooniline ja konservatiivne. Ma uskusin, et kristlased ei tohiks kunagi mässata või avaldada meelt valitsuse vastu, vaid pigem peavad sellele alandlikult alluma, sest Jumal on andnud valitsusele autoriteedi ja võimu karistada. Ma ei kartnud karistust, kuid ma tahtsin olla Jumalale sõnakuulelik ja seepärast õpetasin nii ennast kui inimesi valitsust austama ja seadusi järgima.
Kuid olles üksi ja murtuna oma palvekambris, näitas Jumal mulle, et ma eksin. Ta juhtis mind läbi Apostlite tegude raamatu ja näitas, et tsiviilkorra rikkumine võib olla õigustatud, kui sa võitled ülekohtu vastu. Ta näitas mulle, kuidas jüngrid rikkusid seadust, mis keelas neil Jeesuse nimel kuulutamast (Vt Ap 5). Ma ei olnud kunagi näinud selles tsiviilkorra rikkumist, mida ma aga nüüd nägin. Nad mitte üksnes ei rikkunud seadust, vaid tegid seda Jumala heakskiidul. Mis puutus meisse, siis rahulikud meeleavaldused olid seadusega lubatud, kuid sellegipoolest vajasime ürituse läbiviimiseks valitsuse eriluba. Neid erilubasid ei antud mitte kunagi.
Ma tulin palvetamast kindla teadmisega, mida pean tegema. Jumala sõnum helises mu kõrvus: „Rahvas on võim. Kasuta inimesi.“
Ma rääkisin koguduse juhtidele, mida meil teha tuleb, ja paljud neist heitsid selle kohe kõrvale.
„See on enesetapp,“ ütles üks.
„See on ebapiibellik,“ ütlesid mõned teised.
Ma olin ennast selleks ette valmistanud, teades, et esmalt tuleb mul sõpradega lahingut pidada, enne kui me Kiievi tänavatel tõelise lahinguga algust teeme. Seejärel rääkisin kogudusele, mida uskusin, et Jumal käskis meil teha. Peaaegu kohe pandi mu lauale lahkumisavaldused. „Meil on pered ja ettevõtted,“ kirjutasid inimesed. „Me kardame. Me ei taha, et valitsus meie üle oma kontrolli tugevdaks, nagu kommunismi ajal.“
Ühtsuse taastamiseks käskisin koguduse juhtkonnal võtta nädal vabaks ja otsida Jumalalt vastust. Seda need kaksteist meest ka tegid ja naastes kinnitasid nad seda, mida Jumal oli mulle öelnud. Nad olid sama vapustatud kui minagi ja nüüd valmistusid ka nemad tulevaseks lahinguks. Jumal andis peagi meile ühe tähtsaima õppetunni rahva muutmise vallas: kui sa jääd koguduse nelja seina vahele, ei saavuta sa seda kunagi.
Kõiges selles mõistsime suure misjonikäsu tõelist tähendust. Jumal oli meile õpetanud, et meie missioon kristlastena on päästa rahvaid, mitte ainult evangeliseerida üksikisikuid ja rajada kogudusi. Jumal ei tunne põletavat huvi koguduse suuruse ja teenimisvaldkondade vastu. Need on teisejärgulised Tema peamise eesmärgi kõrval, milleks on õpetada kõiki rahvaid järgima Tema kuningriigi printsiipe. Kogudus täidab talle antud mandaati, kui ta muudab ühiskonda, mitte ei tegutse ainult oma pühakoja ja pühapäevakooli raames. Koguduse kohus on ehitada oma maal Jumala kuningriiki. Kuningriik peab vallutama tänavad ja ametiasutused, valitsused ja meelelahutuskohad. Kuningriigile on omane kasvada ja vallutada. Kui sa üritad seda endale hoida, jääd sa sellest ilma.
Ja meie ei tahtnud sellest ilma jääda.

Kogudusele fokuseeritud kogudused

Liiga paljud kristlased ja kristlastest juhid kulutavad oma energiat, andeid ja kallist aega koguduse edendamisele, mitte jumalariigi ehitamisele. Nad töötavad selleks, et muuta edukaks oma kogudust või teisi linna kogudusi või oma kutsumist või denominatsiooni. Nad usuvad, et kogudusi ja kristlikke organisatsioone rajades ehitavad nad jumalariiki. Nende jaoks on kogudus ja jumalariik samahästi kui sünonüümid. Kuna kogudus on maailmast eraldunud, siis on suur misjonikäsk kaotanud oma efektiivsuse ja selle täideviimine on läbi kukkunud.
Kuid kogudus ei ole jumalariik. Jeesus ütles Luuka 17:21: „Ei ütelda ka mitte: Vaata siin! või: Vaata seal! Sest ennäe, Jumala riik on seespidi teie sees!“ See ei ole piiratud ainult templite ja kogudustega. Ükski kogudus ei suuda hoida või kontrollida Jumala kuningriiki. Kuningriik peaks vallutama kogu maailma, mitte ainult sinu koguduse pühamu.
Suur misjonikäsk ei ole see, milleks paljud seda peavad. Me oleme uskunud, et see tähendab evangelismi – tuua inimesi maailmast meie kogudusse. Kuid suure misjonikäsu mandaat on minna välja ja teha jüngriks rahvaid. Fookus ei ole siin, vaid seal. See oli Jeesuse maa peale tuleku eesmärk. See peaks olema meie kui lunastatud rahva eesmärk. Suur misjonikäsk Matteuse 28:19 ütleb:

Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad.

Jeesus ei öelnud: „Minge ja ehitage suuri kogudusi.“ Ta ei öelnud isegi: „Minge ja päästke üksikisikuid.“ Ta ei ole kunagi öelnud: „Olgu kogudus maa peal nõnda nagu taevas.“ Ta ei ole ka öelnud: „Otsige esiti kogudust ja tema õigsust.“ Pigem igatseb Tema süda näha, et rahvad järgivad kuningriigi printsiipe. See on iga kristlase ja iga koguduse kutsumine.
Miks me oleme siis nii palju tähelepanu pööranud isiklikule evangelismile ja koguduste rajamisele? Probleem on meie mõtteviisis. Meil läheb ühtelugu meelest, et kuningriik on juba tulnud. Me unustame, et meid on kutsutud valitsema oma tõotatud maad – ja valitsema rahvaid. Me unustame väe, mille Jeesus Kristus meile andis. Seetõttu läheb meie tähelepanu kogudustele. Koguduse rajamine tundub kergem kui rahva muutmine.
Minu religioosne taust õpetas mulle, et Jumala kuningriik on taevas, mitte maa peal. Ma uskusin, et me teeme kuningriigi tööd pärast surma, kui oleme läinud jumalariiki. Ma tõlgendasin Piiblit ja Jeesuse sõnu valesti. Ma seostasin Jumala kuningriiki ainult tulevikuga ja seetõttu olid minu fookus ja eesmärgid paigast ära. Ma ei avaldanud oma ümbruskonnale mingit erilist mõju. Kuna Jumal aga tahtis teha Ukrainas midagi meie suurest kogudusest ja minust palju suuremat, õpetas Ta meid armulikult oma ühiskonnas aktiivselt tegutsema, minema välja oma hoone seinade vahelt ja kehtestama Tema võimu jumalakartmatu rahva ja valitsuse üle.
Täna istub koguduses palju inimesi, kes loodavad kunagi jumalariiki pääseda ja neil ei ole õrna aimugi, et Jeesuse sõnul on jumalariik juba praegu siin. Keegi ei pea jumalariigi nägemiseks surema. Me oleme sellele nii lähedal, kui kunagi üldse olla saab. Jeesus ei jätnud maa peale tulles Jumala kuningriiki taevasse. Ta tõi selle enesega kaasa. Uuestisündinud kristlane on juba praegu jumalariigis. Me ei pea sellest enam unistama – kuningriik tuli 2000 aastat tagasi ja on nüüd meie juures.
Unustades, et jumalariik on siin ja praegu, ei täida me oma kutsumist karjatseda rahvaid. Siis saab kogudusest meie varjupaik, kuhu me põgeneme maailma probleemide eest. Võitlus on tõepoolest metsik, kuid Jumal ei saada kristlasi kogudusse varjule, isegi mitte ehitama kogudusi, vaid muutma oma elu ja maailma rahvaid. Kui sa üritad üksnes kogudust ehitada, on sul vale eesmärk. Jumala tõotus ütleb: „Küsi minult, ja ma annan paganad su pärandiks“ (Laul 2:8).
Mõelda vaid! Meie pärandiks on rahvad. Me ei vastuta üksnes pühakodade ja pühapäevakooli ruumide eest, vaid oma rahva eest. Jumala silmis ei ole me oma rahvast eraldatud. Me oleme osa oma rahvast. Jumal küsib meilt oma rahva kohta vastust. Me ei saa põgeneda kogudusse ja uskuda, et meie käed on pestud puhtaks kõigest, mis toimub väljaspool. Meid on kutsutud maailma, et üles ehitada jumalariiki. Ja kui kusagil on mõni rahvas, kes kannatab jumalatu kultuuri küüsis, on see tingitud sellest, et kristlased ei ole seda allutanud jumalariigi printsiipidele. Jumal ei vastanud meie koguduse rohketele palvetele selleks, et lahendada meie ülistuspaiga leidmise probleemi, Tal oli midagi palju enamat mõttes – rahva lunastus, mitte lihtsalt meie uus kohtumispaik.
Mõned inimesed usuvad, et lastekirikus töötades või kooris lauldes täidavad nad oma kutsumist. See aga ei ole tõeline kutsumine. See on lihtsalt kodu korrashoid. Sinu töö kooriliikmena, lastekiriku töötajana või kohanäitajana on osa sellest, mida me kõik oleme koguduse funktsioneerimiseks kohustatud tegema, kuid ei tähenda ilmtingimata suure misjonikäsu täitmist. Suurt misjonikäsku täidetakse väljaspool kogudust. Jumalateenimine tähendab oma elu ja mõjusfääri allutamist jumalariigi valitsusele.

Kuningriigist motiveeritud kogudused

Kogudus ei ole kunagi olnud suure misjonikäsu eesmärk, vaid kõige tähtsam vahend, et viia ellu suurt misjonikäsku. Kogudus on peamine vahend, mille kaudu Jumal õpetab inimesi leidma oma tõotatud maad ja valitsema oma kodumaal. Kogudus on peakorter, aga seal lahinguid ei peeta. Need toimuvad lahinguväljal.
Esimene Timoteose kiri 3:15 nimetab kogudust tõe sambaks ja alustoeks. See toestab jumalariiki, olles kool, väljaõppekoht ja maailmamuutjate tagala. Kuid meie tähelepanu peab olema suunatud väljapoole, mitte sissepoole. Me peame minema koolist maailma ja lahendama kuningriigi väeliste printsiipide abil maailma probleeme.
Kui kristlased teevad kogudusest selle eesmärki muutes paiga, kus end hoitakse ja säilitatakse, mitte ei varustata ega läkitata, töötame suurele misjonikäsule vastu. Me konserveerime inimesi, mitte ei läkita neid välja. Me kogume tagavaraks jumalariigi aardeid, nimelt inimesi ja nende andisid. Jumalasulased on paljudes kogudustes vangistuses. Nemad on nagu vangid ja pastorid on vanglaülemad.
Meid ei ole kutsutud pühamus kössitama, vaid ehitama jumalariiki maailmas. Mõned kristlased ja jutlustajad on aga valesti tõlgendanud sõna ecclesia, mis tähistab kreeka keeles kogudust ja tähendab sõna-sõnalt neid, kes on välja kutsutud. Nad usuvad ekslikult, et see tähendab, et meid on kutsutud välja maailmast. See on tõsine viga. Jeesus ütles Johannese 17:15: „Mina ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa neid hoiaksid tigeda eest.“
Kogudusena on meid kutsutud välja selle maailma kurjadest printsiipidest, kuid me oleme kohustatud elama maailmas. Meid ei ole loodud kloostrite jaoks. Meid on kutsutud tegutsema teistsuguste ja kõrgemate printsiipide järgi, kui tegutseb maailm, milles elame. Kogudus kasvatab meid Kristuse sarnaseks, kehastama Jeesust ja Tema printsiipe, et võiksime oma igapäevaelus ja tegevuses lähtuda jumalikust perspektiivist. See on koguduse eesmärk. Sel põhjusel tuleme pühapäeviti kokku. Sel põhjusel me jutlustame, õpetame ja ülistame koos.
Jumal küsib koguduselt ühiskondade kohta vastust. Kogudus on kõige võimekam organisatsioon maailmas, sest selle alustajaks oli Jeesus ja Tema pruut. Ükski muu kooslus maailmas ei ole hoolimata kõikidest eksimustest nii tähtis kui kogudus. See on jumalik lootus, sest koguduse, ja ainult koguduse kaudu tuleb kuningriik.
Samas on kogudus tähtis ainult maa peal. Taevas ei mängi see mingit rolli. Kui kogudus läheb taevasse, saab ta Kristusega üheks. Seega on koguduse ülesanne siin ja praegu tuua jumalariik maa peale. Kogudused tulevad ja lähevad, kuid jumalariik on igavene.
Meie tähelepanu peab olema jumalariigil ja rahvaste päästel. Kogudus on koht, kus valmistatakse ette inimesi, kes muudavad ühiskonda enda ümber.
Kui mina ja koguduseliikmed mõistsime oma jumalariigi kutset, kadus meie hirm. Otsustasime võtta hulljulge riski ja marssida valitsuse hoonesse, kuigi see oli ohtlik. „Rahvas on vägi,“ oli Jumal mulle öelnud. Oli aeg viia see vägi tänavatele. Me ei osanud aimata, et kuulekus sellele ebatavalisele, kuid taevast tulnud käsule kujundab meie rahva edasist saatust.
Seda täites õppisime tundma mõjutamise printsiipe, mida me varem ei teadnud. Jagan neid nüüd sinuga. Mina nimetan neid nihkeks koguduses.