|
 |
 |
 |
|
|
Peatükk "Rünnak," raamatust Avatud taevas, autor Anna Rountree:
Hääl oli ürgne ja hirmuäratav.
Kohkunult pöördusin ma ringi ja nägin hiiglasuurt müürilõhkumismasinat halastamatult liikumas iseseisvalt piki kõrbeorgu. Puust rattad olid masinal vähemalt kuuekümne korruse kõrgused ning need ägasid ja oigasid tohutu raskuse all, mida nad kandsid. Musta värvi lõhkumiskäpale, mille tipus oli rauast sokupea, olid graveeritud jumalateotused.
Kuigi see liikus edasi aeglaselt, näisid inimesed kõrbetasandikul abitutena ja nad ei suutnud teelt põgeneda. Ta lömastas nad, veeredes neist üle. Kõrbeorus kõlasid karjed, mis kajasid tagasi kaugematelt mägedelt, täites kõrbeoru õudusega.
Aeglaselt tõusis müürilõhkuja liivase mäe tippu ning kiirust lisades liikus teist nõlva pidi alla. Vapustusest hingetuna üritasin käte ja jalgade abil liiva sisse kaevudes tippu ronida, et jälgida selle teekonda.
Masin saavutas mäe vastasküljest alla sügavale orgu veeredes tohutu kiiruse. Mäe jalamil jäi selle teele müüriga ümbritsetud linn. Nii linn kui ka selle müür olid liivakarva ning näis, nagu oleksid need poolest saadik liiva sisse vajunud, peaaegu tagasi võetud liiva sisse, millest need olid tulnud. Müüri seinal võis näha kulunud kirja: KOGUDUS.
Müürilõhkuja oli massiivne ning linna savitellistest müür ei näinud just eriti tugev välja. Brutaalse löögiga purustas sokupea müüri ja liikus edasi. See liikus sahana läbi majade ja hoonete ilma kiirust kaotamata. Murdnud end teisel pool linna asuvast müürist läbi, võttis masin hoo maha, peatus ning vajus liiva sisse.
Tekkis kummaline vaikus.
Vaikust lõhestasid aeg-ajalt karjatused. Need tulid vigastatutelt või neilt, kes leidsid kalli inimese surnuna. Ent vaikusest kummalisem oli fakt, et vaid üksikud üritasid põgeneda üle müürivaremete – üksikud.
Seejärel, aeglaselt, kuid täiesti iseseisvalt pööras müürilõhkuja end ringi ning hakkas tagasi mäe otsa liikuma, võttes suuna minu poole. Sokupea lõhkuja otsas irvitas, kõrgendatud meeleolus nagu joobnuna verest.
Ma mõtlesin, et see võib mind märgata ja seega lahkusin ma mäe tipust ja hakkasin jooksma vastassuunas. Jooksmise ajal uurisin ma meeleheitlikult kõrbeorgu, otsides peidupaika. Ma kuulsin, kuidas töötasid hiiglaslikud rattad, mis vedasid müürilõhkujat mäetippu.
Äkki hakkas üks ingel minu kõrval lendama.
„Kuhu ma saaksin end müürilõhkuja eest peita?“ hüüdsin ma jooksu pealt.
„Müürilõhkuja veereb nüüd halastamatult üle kogu maa. Kõrgel üleval,“ ütles ingel, „kõrgemal masina vaateväljast on ainuke ohutu paik. Ma näitan sulle.“
Põgenemine
Ingli käeviipe peale ilmus nähtavale trepp, mis puudutas maad ja ulatus minu vaateväljast kõrgemale taevasse. Lähenesin trepi jalamile ja vaatasin ülespoole. Lõõtsutasin ikka veel jooksmisest.
Ingel lendas trepi kõrval, selle jalamist kõrgemal ning viipas kutsuvalt. „Tule!“ hüüdis ingel. „Purustaja on lähenemas ja me ei taha, et ta seda treppi näeks. Tule!“
Kitsal trepil ei olnud käsipuid. Astmed olid siledad nagu klaas, mis võib olla libe. Ma kuulsin müürilõhkujat veeremas. Hoolimata hingeldamisest hakkasin trepist üles jooksma.
„Kiiremini!“ kutsus ingel.
Ma hoidsin oma silmad trepi peal. Inglil oli käes punane nöör, mis oli kinnitatud trepijalami külge. Võisin kuulda, kuidas müürilõhkuja lähenes, ent ingel sikutas nööri ja tõmbas esimese trepilõigu üles. See oli nagu pööningutrepp, mida saab alla lasta ja üles tõmmata.
„Kiirusta!“ kannustas ingel.
Ma jätkasin trepist üles jooksmist, hingetuna. Ingel sikutas peenikest nööri ja teine trepilõik tõusis.
„Jätka ronimist,“ ütles ingel, kuid nüüd ei olnud tema hääletoon enam nii tungiv.
Suure jõupingutusega jõudsin trepist üles ning pöördusin vaatama, kas mul õnnestus ikka pääseda. Müürilõhkuja veeres otse meie all, kui kolmas trepilõik üles tõmmati.
„Sa olid kaitstud juba pärast teisest trepilõigust ülesjõudmist, aga et olla kindlalt kaitstud, pidid jõudma üles ka kolmandast lõigust,“ ütles ta.
Sel ajal, kui müürilõhkuja mööda veeres, püüdsin ma hinge tõmmata ja rahuneda. Alles seejärel vaatasin ringi.
„Kus ma olen?“ küsisin ma.
Paradiis
„PARADIISIS,“ ÜTLES INGEL naeratades ja kinnitas trepi nööriga sildumisposti külge. Posti kohal oli tahvel kirjaga TREPISADAM.
Ma vaatasin ringi ja nägin kõige ilusamat parki, mida ma eales olin kohanud. Seal olid lauged lainjad mäed, peenrad õrnavärviliste lilledega, rohi, mis oli ühtlane ja roheline nagu rullitud muru inglise häärberite juures. Seda pargi osa läbis jalgrada. Seal olid ka vaiksed tiigid, oja ja lopsakad puud, mis maa peal oleksid andnud varju, kuid seal ei olnud mingisugustki varju. Kõigest, mis kasvas, voogas välja õrna valgust.
Ilus, mõtlesin ma.
„Jah, kas pole,“ vastas ingel.
Mind ei üllatanud see sugugi, et ta mu mõtteid luges. Ma pöördusin ja vaatasin teda. Alles nüüd panin tähele tema välimust. Ta näis olevat umbes 215 sentimeetri pikkune ja 30-ndates eluaastates, inimeste vanuse järgi hinnates. Tal olid pruunid lokkis juuksed ja ta kandis pruuni, läbipaistvat maani rüüd. Õhukese pruuni rüü all kandis ta sinise-valgetriibulist kombinesooni, milletaolisi müüakse talunike kauplustes. Mulle turgatas pähe mõte, et pruun ülerüü oli nii õhuke, et seda oli arvatavasti lahe kanda töötamise ajal.
Üle tema õla ja rinna jooksis nööripundar, see moodustas suure aasa vöökohas ning jooksis üle selja taas õlani. Vöökohal kandis ta valget rihma, mille küljes rippus valge tööriistatasku. See sarnanes tööriistavööga, mida kannavad telefoniparandajad. Minuga vestlemise ajal sõlmis ta lahti pruune, hõbedast ninade ja kõrgete säärtega töösaapaid.
„Siin ei kanta jalanõusid,“ naeratas ta. „See on püha maa.“ Ma vaatasin oma jalgu ja nägin, et ka need olid paljad.
Ta tõusis püsti ja võttis saapad kaenlasse. „Sa oled siin kaitstud,“ jätkas ingel, „kõik see jäi alla.“
„Mis see oli?“ küsisin.
„Meie Isanda ja Tema koguduse suur vaenlane.“
„Aga see hävitas kogudust,“ karjatasin ma.
Kaks kogudust
„MINGI OSA SELLEST võib olla hävitatud – see, mis nimetab ennast koguduseks,“ jätkas ta. „Sellel on silt, mis väidab, et tegu on kogudusega ja mitmed elavad selle sildi varjus. Aga kogudus – tõeline kogudus – pääses. Tõeline kogudus on elav ja suudab joosta kiiremini kui mistahes müürilõhkuja suudab veereda. See on tõepoolest kohmakas. Aga kui te olete surnud kivid, kui te ei ole elavad, siis ükski inimese loodud struktuur ei ole muidugi võimeline sellele vastu panema. Ent tõeline, Jeesuse Kristuse elav kogudus saab varjuda koobastesse, ujuda vee peal või ronida Paradiisi. Tõelise koguduse liige teab, kus asub varjatud trepp. See inimene võib hüüda appi ja meie saame lasta alla trepi, et ta pääseks. Tõeline kogudus on väledam kui müürilõhkuja. Elavatel kividel on jalad all.“
Siis, justkui oleks talle meenunud head kombed, küsis ta: „Kas sa sooviksid veidi keha kinnitada? See aitaks sind.“
„Hästi,“ ütlesin ma, üritades end veidi koguda.
Meie juurde hõljus kandik puuviljadega. „Ole lahke,“ ütles ingel, osutades kandiku suunas, „vali.“
Hakkasin valima puuvilja. Mõningaid sorte olin maa peal näinud ja mõningaid mitte. Kõik olid veatud. Tegime mõlemad oma valiku ja hakkasime sööma.
„Sa peaksid tutvuma varjatud trepi asukohaga,“ jätkas ta.
„Kas on olemas mingit kaarti?“ küsisin ma.
„Ei,“ naeris ingel. „Kaart asub Vaimus. Tema juhtimise järgimisel suunab Ta sind varjatud trepi juurde.“
Ma heitsin pilgu trepisadamale. „See trepp oleks nagu klaasist,“ ütlesin.
„Valgus,“ vastas ingel. „Kena, kas pole?“
„Kas inimesed sellest trepist alla ka kukuvad?“
„Ei, kui nad hoiavad oma silmad Jeesusel,“ ütles ta naerda kihistades, „aga ma ei soovitaks üle ääre vaadata. Seda tehes võid kaotada tasakaalu.“
„Head puuviljad,“ hüüatasin ma.
„Jep, kõik siin üleval on hea,“ ütles ingel kauboi kõnet järele tehes.
Ma naersin hämmeldunult. Ta ei vastanud minu ettekujutusele inglitest. „Mis su nimi on?“ küsisin talt.
Ingel Azar
„AZAR,“ ÜTLES INGEL. „Mina olen see, kes vastab, kui sa appi hüüad.“
„Kas sa oled ainuke selline?“ küsisin.
„Sa mõtled kogu maa jaoks? Oh ei, ma ei suudaks kanda hoolt kogu maa eest. Meid on määratud väiksemale hulgale, kelle hüüdmisele me vastame, see arv sõltub enamasti eluviisist. Mõnel kaskadööril on vaja, et üks meist oleks täiesti tema päralt, kuid enamasti tuleme toime viiega. Need valib välja boss.“
„Boss?“ ütlesin ma.
„No meie vahetu boss, mitte Isand. Ma mõtlen inglit, kes vastutab abiandmise eest. Niikaua, kui sa elad maa peal, olen mina see, kes sinu appihüüetele vastab. Nii et ära võta ette mägironimist,“ naeris ta.
Olin üllatunud.
„Kas soovid veel puuvilju?“ küsis ta.
„Ei, aitäh,“ ütlesin. Kandik puuviljadega haihtus.
Soovitus
„NÜÜD,“ JÄTKAS INGEL, „võid sa pöörduda tuldud teed tagasi. Hädaoht on möödas, kuid ma soovitan sul valida tee, mis viib troonisaali. Sa oled siin kindlasti mingil põhjusel, kuid teadmist selle kohta ei ole mulle antud. Sinu Isa teab, miks sa siin oled.“
„Minu Isa?“ ütlesin ma, silmitsedes mõtlikult parki. See näis kujuteldamatu. Mitte ainult see, et ma Paradiisis olin, vaid ka see, et ma võisin minna oma taevase Isa juurde nii, nagu laps saab minna oma maise isa juurde.
„Muidugi,“ ütles ta mu mõtteid lugedes. „Lihtsalt hakka minema.“
„Kas see tee viib troonisaali?“
„Kõik teed viivad siin Jumalani. Need ei sarnane teedega, mis on maa peal.“
Ma vaatasin tee suunas, nagu oleks see kättesaamatus kauguses olev silmapiir.
„Hakka minema,“ naeris ta. „Mine oma Issit vaatama. Ma olen siin, kui sul on aeg tagasi minna.“
Pöördusin, et talle otsa vaadata.
„Sa ju tahaksid teada, miks sa siin oled?“ küsis ta.
„Jah,“ hüüatasin ma naerdes.
Ta laiutas käsi ja kehitas õlgu, nagu tahtes öelda: „Noh?“
„Aitäh,“ ütlesin tõsiselt.
Ta naeratas mulle ja kõneles vaikselt: „Universumi Looja igatseb sinu seltskonna järele. Ära lase Tal oodata.“
Ma naeratasin ja tegin nii, et ta näeks, kuidas ma teerajale astun.
Ta hüüdis mulle järele: „Ma olen siin, kui on aeg tagasi minna.“
Lehvitasin talle, näidates, et ma kuulsin. Seejärel, veidi hingetuna, võtsin suuna troonisaalile.
|
|
|
|
|
|
|
|
Muuda tellimust 
