Harta pood » kristliku kirjanduse & muusika e-pood

Peatükk "Kuidas arendada oma vaimset loomust," raamatust Inimvaim 2. osa seeriast 'Vaim, hing ja ihu', autor Kenneth E. Hagin:

1. peatükk

Kuidas arendada oma vaimset loomust

Teadus on kulutanud miljoneid dollareid, et arendada inimese füüsilist ihu. Inimese intellektuaalsete protsesside arendamiseks, mis on osa tema hingest, on kulutatud samuti miljoneid. Aga inimese vaimu arendamisest me teame nii vähe ja oleme selles suhtes nii vähe teinud.

Ent täpselt nii, nagu on võimalik harida ja täiendada inimese mõistust, on võimalik harida ja täiendada ka inimvaimu. Vaimu võib treenida ja üles ehitada täpselt nii nagu ihu. Kuidas? Jumala Sõna uurimise läbi.

Me ei mõista vaimseid asju oma tavamõistusega. Meie mõistus peab saama muudetud — uuendatud Jumala väe läbi — mõistmaks täielikult Jumala Sõna.

Apostel Paulus ütles: “Aga maine inimene ei võta seda vastu [ei mõista], mis on Jumala Vaimust; sest see on temale jõledus ja ta ei või sellest aru saada, sellepärast et seda tuleb ära mõista vaimselt” (1. Ko. 2:14).

Jumala Sõna anti Jumala Vaimu läbi, sest “...Pühast Vaimust kantuina on inimesed rääkinud, saades seda Jumala käest” (2. Pe. 1:21). See on põhjus, miks tavamõistus ei saa aru Jumala Sõnast. Piiblit on võimalik ainult südamega mõista. Me peame sellest oma vaimu saama ilmutuse.

Kui inimene on uuesti sündinud ja temast on saanud Jumala laps, võib ta mõista Piiblit ja õppida vaimseid asju. Nii nagu ütles Paulus, on temast saanud uus loodu Kristuses Jeesuses: “Niisiis: kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu; vana on möödunud, vaata, uus on tekkinud!” (2. Ko. 5:17)

Vaimu treenimine, selle ülesehitamine vaimsetes asjades on päevast-päeva toimuv protsess: “...kuigi meie väline inimene kõduneb, uueneb sisemine inimene ometi päev-päevalt” (2. Ko. 4:16).

Käesoleva seeria esimeses raamatus panime paika tõsiasja, et “sisemine inimene” on tõeline inimene, tõeline “mina”. Kui ihu sureb, elab sisemine inimene ikka edasi. Paulus ütles, kirjutades filiplastele: “Sest minule on elamine Kristus ja suremine kasu” (Fi. 1:21).

See lükkab ümber teooria, mis ütleb, et kui inimene on surnud, siis on temaga lõpp, ta on surnud täpselt nii nagu koer. Suremisest ei oleks siis küll mingisugust kasu, kui inimene häviks ja surm oleks kõige lõpp.

See lükkab ümber ka teooria “hinge unest”, mis väidab, et kui inimene sureb, siis hõljub ta ringi nagu pilv taevas. Sellest ei oleks ka mingit kasu.

See lükkab ümber ka reinkarnatsiooniteooria, mis õpetab, et pärast surma võib inimene siia maailma sündida uuesti lehmana, kärbsena, hobusena, kassina jne. See ei saa olla õige, sest sellest ei oleks mingisugust kasu, kui me tuleksime tagasi mingis loomse elu madalamas vormis. Me peame jääma Jumala Sõna juurde ja mitte kalduma kõrvale igasugustesse rumalatesse teooriatesse.

Miks ütles Paulus, et suremine on kasu? See ei ole kindlasti kasu nende jaoks, kes on kaotanud neile kallid inimesed, aga see on kasu neile, kes on surnud. Paulus jätkas: “Mind tõmbab nii see kui teine: ma himustan siit lahkuda ja olla Kristuse juures, sest see on hoopis palju parem; aga lihasse jäämine on vajalikum teie pärast” (Fi. 1:23,24). Põhjus, miks Paulus ütles, et suremine on kasu, oli selles, et siis oleks ta saanud Kristuse juurde!

Mõned inimesed arvavad, et igavene elu on see elu, mis meil saab olema taevas. Ent igavene elu on meil juba nüüd! Igavene elu on Jumala elu. See on Jumala elu laadne elu.

Igavene elu on Jumala loomus, mis tuleb meie vaimu, et meid uueks luua ja teha meist uued loodud, et muuta meie loomus. Siis on meie sees Jumala loomus, mis on armastus: “Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!” (Jh. 13:35)

Kui me oleme uuesti sündinud ja meis asub Jumala loomus, siis me võime arendada oma vaimu ülistama ja teenima Jumalat kõrgematel tasanditel.

Enne, kui me läheme edasi, vaatame veel kord lühidalt üle selle, mida me õppisime eelmises käesolevat teemat — inimese kolmekordne olemus, milleks on vaim, hing ja ihu — käsitlevas raamatus.

Lühidalt öeldes on inimese kolmekordne olemus järgmine: (1) vaim — see osa inimesest, mis on ühenduses vaimse sfääriga; (2) hing — see osa inimesest, mis tegeleb hingelise sfääriga: ta intellektuaalsed võimed; (3) ihu — see osa inimesest, mis suhtleb füüsilise sfääriga.

Kõigepealt on oluline nende kolme vahel vahettegemine. Paulus eristas nad 1. Tessalooniklastele 5:23: “Aga rahu Jumal ise pühitsegu teid täielikult ja kogu teie VAIM ja HING ja IHU säiligu laitmatuina meie Isanda Jeesuse Kristuse tulekuks.”

Mõned on ekslikult arvanud, et inimese vaim ja hing on üks ja seesama. Ent Piibel ütleb: “Sest Jumala sõna on elav ja vägev ja teravam kui ükski kaheterane mõõk ning tungib läbi, kuni ta lõhestab HINGE ja VAIMU...” (He. 4:12). Kui vaim ja hing oleksid üks ja seesama, siis ei saaks neid lahutada.

Paljud leiavad, et vaimu ja hinge vahel on raske vahet teha. Ihu ja inimese teise kahe mõõtme vahel on kergem vahet teha kui vaimu ja hinge vahel. Ainus autoriteet, mille poole sa võid pöörduda, saamaks sellest erinevusest aru, on Jumala Sõna, eeskätt Uus Testament. Vana Testament tõlgiti heebre keelest ja ühte ning sama sõna on tõlgitud kaheteistkümne eri asjana, sealhulgas kui vaim, tuul, tuulispea, iil, viljarooste, hingus jne.

Ma vaatasin kord üht raamatut, mida levitab üks valeõpetus. Kaanel oli öeldud, et kui inimene on surnud, siis on ta surnud nagu koer. Raamatut lugedes leidsin ma, et nad põhjendasid oma väidet sellega, et Vana Testament räägib looma hingest, ent kristlus räägib hingest, mis elab igavesti.

Mõlemad väited on õiged, aga nad vajavad seletust. On õige, et heebreakeelses originaalis räägib Piibel loomade hingest. Loomadel on hing, kuna neil on piiratud mõtlemisvõime ja see on hinge võime. Loomad näitavad ka tundeid üles ning ka see on osa hingest.

Kui Vanas Testamendis mainitakse looma vaimu, nagu näiteks Koguja 3:21, siis mõeldakse looma hingust. Loomad ei ole vaimud, nad on lihtsalt hing ja ihu. Kui loomad surevad, siis on see lõpp.

Ent inimene on vaim. Tal on kolmekordne olemus: ta on vaim, ta omab hinge ja ta elab ihus. Surm ei ole inimese jaoks lõpp, sest ta on igavene vaim.

See valeõpetuslik raamat väitis ka, et inimese vaim ja hingus on üks ja seesama. Kui see oleks tõsi, siis tähendaks Pauluse väide: “Sest Jumal, keda ma oma vaimus teenin...” (Ro. 1:9) seda, et ta teeniks Jumalat oma hingusega.

Ja kui ta ütles: “Sest kui ma keeltega rääkides palvetan, siis palvetab mu vaim...” (1. Ko. 14:14), ütles ta: “...siis palvetab mu hingus.” See ei kõla eriti arukalt, kas pole?

Taas ütles Paulus: “...vaid te olete tulnud Siioni mäe ligi ja elava Jumala linna...ja Jumala, kõikide kohtumõistja juurde, ja õigete vaimude juurde, kes on saanud täiuslikeks” (He. 12:22,23). Kui “vaim” tähendab “hingust”, siis ütles Paulus tegelikult seda: “Me oleme tulnud õigete hinguste juurde, kes on saanud täiuslikeks.”

See tähendaks, et Jeesus suri selleks, et teha meie hingus täiuslikuks! See kõlab naeruväärsena, ent kui me eeldame, et need kaks sõna tähendavad sama asja, siis loogiliselt võttes peaks see olema nii.

Vahel me kuuleme, kuidas jutlustajad väidavad, et “hinged” on saanud päästetud. Ent see ei ole inimese hing, kes sel hetkel saab päästetud, see on inimese vaim, mis sünnib uuesti.

Jakoobus käsitleb hinge oma kirjas, mis ei olnud kirjutatud patustele, vaid usklikele. Jakoobus ütleb taas ja taas: “Mu vennad...”

JAKOOBUSE 1:21-25

21 Sellepärast heitke ära kõik rüvedus ja viimnegi paha ning võtke tasase meelega vastu sõna, mis teisse istutati ja võib teie hinged päästa! [Kas Jakoobus tahtis öelda: “mis võib teie vaimud päästa”? Ei, ta mõtles just seda, mida ta ütles.]

22 Aga olge sõna tegijad ja mitte ükspäinis kuuljad, iseendid pettes.

23 Sest kui keegi on sõna kuulja ja mitte tegija, siis on ta mehe sarnane, kes vaatab oma ihulikku palet peeglis.

24 Ta vaatas ennast, läks minema ja unustas varsti, missugune ta oli.

25 Aga kes vabaduse täiusliku käsu sisse kummardades on vaadanud ja jääb selle juurde, ei ole unustav kuulja, vaid on teo tegija; see on õnnis oma tegemises.

Jakoobus ütles usklikele, et kui nad tahavad, et nende hing (mõistus) saaks päästetud, peavad nad olema Sõna tegijad, mitte ükspäinis kuuljad.

Paulus, kirjutades samuti usklikele, ütles: “Mina manitsen teid nüüd, vennad, Jumala suure südamliku halastuse tõttu andma oma ihud elavaks pühaks ja Jumala meelepäraseks ohvriks. See olgu teie mõistlik jumalateenistus. Ja ärge saage selle maailma sarnaseks, vaid muutuge teiseks oma MEELE UUENDAMISE teel, et te uuriksite, mis on Jumala hea ja meelepärane ja täieline tahtmine” (Ro. 12:1,2).

Paulus ütles siin sedasama, mida Jakoobuski. Paulus ütles, et me muutuksime “teiseks oma meele uuendamise teel” ja Jakoobus ütles, et me võtaksime “tasase meelega vastu sõna”, mis meisse istutati ja võib meie “hinged päästa”. Mõlemad apostlid rääkisid meele või hinge uuendamisest, taastamisest ja päästmisest.

Me näeme seda ka 23. laulus: “...tema kosutab (KJV: taastab) mu hinge” (s. 3). Siin ei ole öeldud: “Ta taastab mu vaimu.”

Kui midagi taastatakse, siis me võtame midagi sellist, mis on juba olemas ja teeme selle uueks. Heebreakeelne sõna, mis on tõlgitud kui “taastama”, tähendab täpselt sama asja, mida kreekakeelne sõna, mis on tõlgitud kui “uuendama”. Tänapäeval me kasutame sõnu “taastama” ja “uuendama” vaheldumisi. Näiteks vana mööblit on võimalik uuendada või taastada, restaureerida. See päästetakse selle uuendamise või taastamise läbi.

Just seda ütles Jakoobus: usklikena, kellest on saanud uued loodud Kristuses Jeesuses, me oleme vaimselt päästetud ja me oleme saanud igavese elu. Seejärel me peame vastu võtma sõna, mis meisse istutati ja mis uuendab, taastab ja päästab meie meele või hinge. See on midagi sellist, mida usklikud peavad ise enda eest tegema.

Kuidas? Sõna läbi.

Miks on see nii oluline, et meel saaks uuendatud?

Isegi kui su vaim on uuesti sündinud ja temas elab Püha Vaim, kui su meel ei ole Sõnaga uuendatud (või nagu Jakoobus ütles, su hing ei ole päästetud), siis asub su meel või mõistus (mida on haritud ihu ja füüsiliste meelte kaudu) su ihuga ühele poole su vaimu vastu, hoidmaks sind beebikristlasena.

Ebaküpsed kristlased on lihalikud või ihu poolt valitsetavad kristlased. Paulus ütles korintlastele: “Te olete ju alles lihalikud” (1. Ko. 3:3). Üks teine selle salmi tõlge ütleb: “Te olete ihu poolt valitsetavad.” Teisisõnu, nende ihu valitses nende uuendamata meele kaudu nende vaimu üle — kuigi nad olid uued loodud Kristuses. Nad ei olnud vaimselt arenenud.

Paljud kristlased elavad ja surevad vaimsete beebidena. Usuelu on nende jaoks alati midagi ähmast. Nad ei saa iial usust aru. Ent me ei saa täielikult elada kui kristlased, käimata usus, sest Piibel ütleb, et me peame käima usus, mitte nägemises.

Need, kes elavad lihas, elavad uskmatuses ja peavad kogu aeg sõda. Elu on nende jaoks lahing. Nende meel ei ole Jumala Sõnaga uuendatud ja nad ei tea, et Jeesus on lahingu juba võitnud. Nad ei tea, et kurat on võidetud vaenlane. Nad püüavad temaga ikka veel omaenda jõus võidelda ja mõned on nii kaua juba võidelnud, et nad on täielikult kurnatud ja läbi.

Aga kui meel on uuendatud Jumala Sõnaga, võib vaim uuendatud meele kaudu kontrollida ihu. Hing (meel) asub siis vaimuga ühele poole, sest ta tunneb Sõna. Ta on Sõnaga uuendatud. Ta laseb vaimul domineerida. Siis domineerib Jumala Vaim inimvaimu kaudu.